Luule: erinevus redaktsioonide vahel

* Luule ei ole "parimad sõnad[[sõna]]d parimas järjestuses", ta on [[keel]]e eksisteerimise kõrgeim vorm.

* Pole teada, kui palju kaotab luule [[luuletaja|poeedi]] pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.

* Luule on [[inimene|inimese]] mäss selle vastu, mis ta on.

* Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev [[ilu]], on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.

* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti[[tekst]]i võib teha, aga see on luule mitteaustamine.

* Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas [[depressioon]]is öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose[[roos]]e või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.

* Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis[[traditsioon]]is kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatusejaulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.

... luule ei ole sõnad, vaid nägemine, väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele [[asi|asjadele]];

* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma[[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne[[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.