Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel

* Eesti maailmakirjandus on [[paradoks]], teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega [[lause]]. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see [[eesti kirjanduselekirjandus]]ele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.

* Kui võtta XX sajandi eesti kirjandus tema erijoontes väga esseistlike klambrite vahele, siis võiks ju öelda, et see hakkas pihta [[Gustav SuitsuSuits]]u manifestiga[[manifest]]iga „Noorte püüded" (1905), mis sõnastaski tegelikult eesti maailmakirjanduse/eurokirjanduse kui uue sihi („Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"), ja jõudis tipule ning sai otsa Emil Tode romaaniga[[romaan]]iga „Piiririik" (1993), fenomenaalse tekstiga[[tekst]]iga eesti kirjandusloos, mis sisestus eesti kirjandusest euro/maailmakirjandusse otse ja ilma vaheastmeteta, originaali ilmumisega peaaegu samaaegselt. Eesti maailmakirjanduse programm sisaldas kahte nõuet: (1) tuleb kirjutada sama hästi kui 'nood seal' (kunstinõue) ja (2) tuleb kirjutada niimoodi kui 'nood seal' (turunõue).

* [[Keel]] kirjanduse[[kirjandus]]e esmase ruumina[[ruum]]ina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: [[Austria]] kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.

* Piirates eesti kirjanduse aja üksnes eestikeelse kirjasõna ajaga, jäävad arusaamatuks eesti kirjanduse kiired tempod XX sajandil ning tema tippude [[kõrgus]]. Mõnikord võib tekkida tunne, et [[eestlased]] astusid XX sajandisse otse metsast[[mets]]ast, sest midagi esteetiliselt alustrajavat [[eesti keeleskeel]]es varem ei olnud. Kuid eestlased ei tulnud metsast, [[põld|põllult]] ja rahvaluule rüpest, nad tulid ka baltisaksa kultuurist.

* Stalinistlik [[luule]] ei jäänud eesti kirjandusele võõraks mitte ainult oma poliitilise isikukultusega, vaid ka seetõttu, et kuulus laadilt religioossesse diskurssi, mis XX sajandi eesti kirjanduses on nõrgalt arenenud ([[Juhan Smuul]] staliniseeris luterliku lauluraamatu).

* Pagulaskirjanikke oli olnud varemgi (näit. [[Tuglas]] ja [[Eduard Vilde|Vilde]] 1906—1917), kuid siis oli tegu n.-ö. isikulise, mitte tekstide pagendamisega (Vilde ja Tuglase teosed ilmusid Eestis). Pärast aastat 1944 tekkis kirjandusruumis massiline tekstide pagendus, s. t. moodustus eesti kirjanduse variruum.

* Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole [[Nõukogude Eesti|N. Eestis]] õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud autorid[[autor]]id või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.

* ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, [[ajalugu|ajaloos]] vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka [[Juri LotmanitLotman]]it ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.

* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on [[fakt]]itihe ja [[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks [[tekst]]iteksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku [[ajalugu|ajaloo]] (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus[[Tartu]]s või Eestis, vaid peegeldab [[paradiis|taeva]] ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].

* [[Otepää]] on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte [[sõna]]de taga on kuskil Otepää kuplid ja järved[[järv]]ed ning kuumade suveõhtutesuve[[õhtu]]te kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)

* Kahte [[lõpmatus]]t avastada pole võimalik, see oleks loogiline [[viga]]. Ja sel [[loogika]]l on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks [[mina]] ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne [[mõtlemine]]: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11)