Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel

* Räägiti, et ta pidavat [[laps]]e saama. Mõtlesin kogu aeg, kuidas ta seal linnamäe all elab nagu [[karu]] [[koobas|koopas]] ja ootab, millal teistkordselt ilmavalgust näeb. Ta korter on suure linna[[linn]]a nõlvakul, ülal säravad plokkmajad ja all säravad plokkmajad, õhtuti vinetab iga ruut nagu vesine [[silm]].

:[[Liha]] lehka oli metsaaluses[[mets]]aaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel [[lõke|lõkke]] ümber mitu tundi [[filosoofia|filosoofilistel]] teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.

:"Ta ei tohi seda teha, saad aru. Kui sa teda ikka veel toetad, siis ma astun vahele. Räägin ta emaga[[ema]]ga. Niisugune [[armastus]], niisugune paar, jah, armastus..." kiunatas Miia äkki nagu [[kass]]. "Ma tean juba ammu, et tal on keegi teine."

* Ühel mu sõbrannal oli küll mees karvane ja [[must]] nagu tukk, aga me kohtusime harva ja pärast seda, kui Miia hakkas meid külastama, veel harvemini. Kuid ma ei saanud seda kõike öelda: olin tõesti [[kiil]]u lüüa aidanud, ainult, kus on kiil ise, seda Miia ei öelnudki. Vaatas ainult põleva pilguga ja kriipsujukul võllapuus oli ebanormaalselt suur [[pea]].

* [[Maja]] vabises ja oli haige, aga ta ei teadnud seda, sest oli aastate eest ise haigeks jäänud. Iga kord, kui ta rongilt[[rong]]ilt maha astus ja Rohelise tänava otsas seisis, hakkas maja teda enese poole tõmbama. Ta ei võinud vanduda, et see rahusadam oli, «palsam vaevatud hingele», kuid ta tundis [[uks|ust]] avades alati, et on [[kodu|koju]] jõudnud. Et need leitsakulised ja päikesetolmused toad ammu väljavahetamist nõudvate kušettide, kulunud laudade ja toolidega[[tool]]idega on talle sõbralikud nagu vanad [[hobune|hobusekronud]], kes on jõudnud näritud sõimedega, kuid noorust[[noorus]]t tähistavaisse latreisse.

* Suur [[karjamaa]] tuli tagasi. See ei irvitanud enam, vaid oli. Ja kõik, mida ta aastate jooksul nii visalt ehitas ja koduks pidas, oli ainult karjamaa teisendus, kõrgete p[[ilvpilv]]ede ähvardav langus. Pilve[[sült]]i olid täis ta silmad ja varbadki takerdusid, kui ta püüdis neid läbipaistmatuid torte põtkida nagu unenäos, kus liikumine aheldatud ja osavus jookseb aitamatult tühja.

* Siis kukkus karjamaa talle enesele rangidena kaela ja oli ükskõik, kas ta oli [[loom]] või inimene, sest [[loodus]] on üks.

* Sel ajal oli [[teater]] rahvast täis, repertuaar alla käinud, kuid pileteid oli siiski võimatu saada. Mängitavaid tükke polnud kuigi palju, aga ikka veel oli inimesi, kes polnud näinud, kuulnud, ostnud. Külalisetenduste afišid vaheldusid, kuid sildid — piletid välja müüdud — tulid koos afiššidega, kleebiti vist kohe peale. Juba oli saabunud ka [[kevad]] — teatrihuvilisi see ei vähendanud — ja neil, kes polnud piletiga ära märgitud, kel polnud õnnestunud oma rubladega mõõdetavat õnneloosi kassast lunastada, neil õnnetuil (või õnnelikel?) avanesid teised võimalused. Linn oli [[lumi|lumest]] ja pimedusest[[pimedus]]est korraga lahti, tänavalaternate sümboolseid rippumisigi ei võetud traagiliselt, sest ööd[[öö]]d olid [[suvi|suve]] esimesel poolel kaua valged.

* Linna kõht oli lõhki ja ajalugu oli säilitanud midagi tema sisikonnast. Suured ekskavaatorikoopad seisid siin poolte päevade kaupa, nokad vastu maad, nukradki nagu, ja ootasid oma tundi. Vahel tekkisid sogased loigud mõnesse eriti sügavasse auku, kuid vihmasadugi[[vihm]]asadugi ei katkestanud tööd, pigem tekitas aukartust ja imetlust, et kõigest hoolimata ... jne.

* Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on [[nimi]] ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast [[muld|mullaks]], kodunevakskõdunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest kultuuri[[kultuur]]i vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastuslaulearmastus[[laul]]e, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, keele[[keel]]e kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.

* Hapra [[liblikas|liblikana]] oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele. Tüdruk oli ju noorem ka. Madise sünniaasta tähendas [[sõda|sõja]] lõppu, tüdruku [[elu]] algas hiljem. Palju hiljem. Madise potilkäimise ajadki olid siis ammu möödas ja vaevalt ta mõtles, et just esimeste mehetegude aegu sündis tema tüdruk. Nende eluteed olid lõikunud juba varem, aga kes oskas siis neid seostada. Ajal pole tahet ja tüdruku tahe ja Madise tahe ei teadnud teineteisest midagi.

* [[Igavik]] on kujuta või luuline, killuline, nimetu, kui ei leita midagi või leitakse kusagil mujal. [[Olevik]] on kehad[[keha]]d, nimed, ideaalid[[ideaal]]id. Maa, [[riik]], norm, [[ideoloogia]], [[moraal]], eetika. Mis kõik veel! Olevik ei ole igavene. Olevik kõduneb igal hetkel ühest otsast ja haljendab teisale nagu [[puu]]. Kas tal ongi ühendavaid juuri[[juur]]i peale asjade, küsinuks Madis, kui tema hämar tuum end sõnastada oleks osanud.

* Nad libisesid Arhitekti ja tema naisega nagu veneetslased gondlitega üle [[vesi|vee]], ainult kõik see lumm ja unenägu oli siiski Eestimaal, kus vesi on küll vaikne, aga salalik. Neelukohtadega. Madis kartis ka [[allikas|allikatest]] või suubuvatest [[jõgi|jõgedest]] või kes-teab-mis loodusnähtustest tekitatud keerist.

:Ja Madis nohises. Kultiveerimatult. Nähtavalt. Liiga alasti oli Madis. Igav puine eesti mees, kes soojendab oma igatsusi rinnas nagu usse, nagu [[madu]], mis keerab end lõpuks ümber igatseja kaela.

* "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis tulevikku[[tulevik]]ku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maanteemaan[[tee]] või liivakõrbliiva[[kõrb]]. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. [[sõbed|Sõpru]], [[asi|asju]], ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse [[valu]], vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega nõrkused. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.

* Mis kujundaja tema nüüd, [[lohe]] seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt [[vari]]. Tabamatu.

* Tüdrukule meeldis kõik, mis inetu. Mis kõrva[[kõrv]]a lõikas, mis suulae hõõguma pani. — Nüüd märkas seda Madiski. Alles nüüd! — Ja ei meeldinud mitte sellepärast, et oleks olnud inetuse[[inetus]]e kummardaja, vaid edasiviiva dissonantsi pärast. Madis unustas suugi[[suu]]gi lahti.

:"Ei," ohkas tüdruk kergendatult. "Ei ehita. Sisustame oma paiga teisiti. Maailm on meie maja. Hakkame reisima, muul pole mõtet. Nende rumalate luuletustega pole muidugi midagi peale hakata. [[Raha]] sa ju oskad teha?"

* Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas [[köök|köögis]] ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse [[karu]] pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?

* Ja nad elavad veel kaua-kaua. Repertuaar ei kulu, saalides on rahvast. Tulevaste kaevamisteni on veel aega. Harjakesed on siis täiuslikumad. Võib olla õpitakse maapinda mingite kiirtega meetrite sügavuselt läbi valgustama ja leitakse ka nemad, pioneerid oma elus, mis on elatud täit mõnu tundes. Kui neid ei leitagi, on nad olnud ja nende olemisrõõm on siinsamas suureks paisunud, nende sisse pesa teinud kui [[lind]], kes lendab piiritu ja vabana.