Erinevus lehekülje "Mesilane" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
 
* [Pearu Indrekule:] Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja [[päike]] nii soojasti paistis ja [[lind|linnud]] laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle [[jõgi|jõe]] ja suure [[soo]] siia tulema, ta leiab [[mesi|mett]] lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast [[paju]]põesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu [[mets]]ast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski, ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: „Tere, teispere isa! Tere, isa,“ ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda [[Jeesus|Eesuse]] ees oma [[hääl|jaale]] ning ütlesin oma mesilasele: „Näed sa, mu mesilane, seda [[mees]]t seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: „Tere, isa!“
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" II, 19. peatükk