Ruum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{toimeta}}
* [[Kass]]id on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne [[maastik]] on kodune [[koht]]. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.▼
** [[Heili Sepp]] [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020▼
* Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on [[aeg]] ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe [[saatus]]e [[laps]]ed. Ruumid on tulvil [[tarkus]]t; ajad täis näilist [[korratus]]t; ja ometi on [[inimene]] ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata [[pilk|pilguga]] oma aja[[hetk]]e, et rajada järelmaailm [[minevik]]ule: selle tarvis on tal [[mälestus]]ed ja [[mälu]]. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine [[inimkond|inimsoo]] tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus [[sajand]]ite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on? (eessõna, lk 16)▼
* Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui [[mõte]], mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis [[uni|unega]], mille [[unenägu|unenäoks]] on see mõte. Mõtte mõjul kaotab [[aeg]] mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik. (lk 250-251)▼
* Me näeme, kuidas
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)▼
* Iseendaga kõiges rahulduvale
* * Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie
** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019▼
* Selle [[näidend]]i kangelased on [[mehed]], keda me kohtame kesest närvesöövat [[öö]]d [[sünnitusmaja]]s. Nad ootavad oma laste [[sünd]]i. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need [[inimesed]] ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed [[hea]]d. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla [[halb]]. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.▼
** [[Jevgeni Griškovetš]] oma näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)▼
▲* Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui [[mõte]], mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis [[uni|unega]], mille [[unenägu|unenäoks]] on see mõte. Mõtte mõjul kaotab
* Tõsi on see, et isegi tavaliste [[raamat]]ute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval [[päev]]al, ja millel on rohkem [[trepp]]e kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste [[uks|ustega]], mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. [[Raamatukogu]]des valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti [[must auk]], mis oskab lugeda. ▼
▲** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", Varrak, 2002, lk 6. Tõlkinud Allan Eichenbaum▼
* [[Laev]]al möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii [[päike]] tõuseb [[ookean]]i kohal, lähevad segi aeg ja ruum. [[Jumal]] teab, millal kord [[õhtu]] tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik öö. (lk 239)
19. rida:
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
* Kogetud [[maja]] ei ole inertne [[kast]]. Asustatud ruum ületab geomeetrilise ruumi.▼
▲* Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on [[aeg]] ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe [[saatus]]e [[laps]]ed. Ruumid on tulvil [[tarkus]]t; ajad täis näilist [[korratus]]t; ja ometi on [[inimene]] ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata [[pilk|pilguga]] oma aja[[hetk]]e, et rajada järelmaailm [[minevik]]ule: selle tarvis on tal [[mälestus]]ed ja [[mälu]]. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine [[inimkond|inimsoo]] tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus [[sajand]]ite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on? (eessõna, lk 16)
** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 90▼
▲* Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi planeedid, mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende suuruse ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist kuud, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat pilti kui see ettekujutus suurest universumist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat lendu ning seda osalt ka õnnelikult lõpule viinud, kui siis, kui ''Koperniku'', ''Kepleri'', ''Newtoni'', ''Huygensi'' ja ''Kanti'' peades sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused. (esimene raamat, lk 23-24)
▲* Iseendaga kõiges rahulduvale loodusele on liivatera niisama väärtuslik kui mõõtmatu tervik. Loodus pani paika ruumi ja olemise punktid, kus pidid tekkima maailmad, ning igas neist punktidest on ta oma lahutamatu võimu, tarkuse ja headuse küllusega nii terviklikult osaline, nagu ei oleks mingeid teisi tekkimise punkte, teisi maailma-aatomeid olemaski. (esimene raamat, lk 24)
▲* * Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. (esimene raamat, lk 29)
▲** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019
* [[Keel]] [[kirjandus]]e esmase ruumina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: [[Austria]] kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.
30. rida ⟶ 28. rida:
* ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, [[ajalugu|ajaloos]] vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka [[Juri Lotman]]it ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.
** [[Jaan Undusk]], "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999
▲* [[Kass]]id on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne [[maastik]] on kodune [[koht]]. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.
▲** [[Heili Sepp]] [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
▲* Selle [[näidend]]i kangelased on [[mehed]], keda me kohtame kesest närvesöövat [[öö]]d [[sünnitusmaja]]s. Nad ootavad oma laste [[sünd]]i. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need [[inimesed]] ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed [[hea]]d. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla [[halb]]. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.
▲** [[Jevgeni Griškovetš]] oma näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)
▲* Tõsi on see, et isegi tavaliste [[raamat]]ute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval [[päev]]al, ja millel on rohkem [[trepp]]e kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste [[uks|ustega]], mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. [[Raamatukogu]]des valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti [[must auk]], mis oskab lugeda.
▲** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", Varrak, 2002, lk 6. Tõlkinud Allan Eichenbaum
* [[Gröönimaa]] [[põrgu]] ei ole euroopalik [[väävel|väävliloikudega]] mägi[[maastik]]. Gröönimaa põrgu on suletud ruum.
** [[Peter Høeg]], "[[Preili Smilla lumetaju]]", tlk [[Arvo Alas]], 1997, lk 92
▲* Kogetud [[maja]] ei ole inertne [[kast]]. Asustatud ruum ületab geomeetrilise ruumi.
▲** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 90
* [[Lugemine]] on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. [[Kirjandus]] pöörab ümber [[füüsika]] paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda [[minevik]]ku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on [[aeg|aja]] ja ruumi ületamise [[kunst]], liikumatu liikumine.
| |||