Lõpp: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingi...'
 
Resümee puudub
1. rida:
{{Toimeta}}
 
* Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi [[suurus]], sest on olemas [[tervik]]uid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on [[algus]], [[keskkoht]] ja [[lõpp]]. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.
** [[Aristoteles]], "Luulekunstist" ("Poeetika"). Tõlkinud [[Jaan Unt]], 2003, 7. ptk, lk 27
 
12. rida:
 
 
* Juhani. Ma nutaksin [[veri|verd]], kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina[[viin]]a nagu muhameedid ja [[türklased]]. Kuid nüüd tulgu sellele laulule [[lõpp]], teist laadi [[elu]] peab algama, muidu langeb taeva hirmus [[viha]] meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni[[põrgu]]ni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud [[ennustus]]te ja [[ime]]dega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal [[märk]]idest õppust ei võta.
** [[Aleksis Kivi]], "Seitse venda". Tõlkinud [[Friedebert Tuglas]]. Eesti Riikliku Kirjastuse 1955, lk 235
 
 
* Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu [[kuristik]] ja sinu ümber [[tühjus]] — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga [[lõpp]]ulõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" IV, 16. peatükk
 
* [Teele:] "Hea küll, olgu siis pealegi [[lõpp]]; aga teadke, et teie selles süüdlane olete, mitte mina."
:"Lõpp?" ehmatab rätsepmeister[[rätsep]]meister. "Mis lõpp? Mis lõpp?"
:"Lõpp," kordab Teele tasa seda lühikest, aga Kiirele nii koledat [[sõna]].
:"Oh Teele, Teele, kui kalk ja südameta inimene te olete!" ohkab Kiir. "Ka mina olin teist teises arvamises enne Venemaale[[Venemaa]]le minekut."
:"Noh," vastab Raja peretütar rahulikult naeratades, "siis tänage õnne[[õnn]]e, et mind enne täiesti tundma saite, kui hilja oleks olnud." (lk 253)
 
 
31. rida:
 
 
* Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma [[lugu]], mille otsad narmendavad, kuna lool veel [[lõpp]]ulõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning [[täiuslikkus]] võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise [[pagulane|pagulase]] puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
** [[Tiina Kirss]], "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014
 
 
* Olen [[laps]]est peale kohutavalt palju [[lugemine|lugenud]] ja ilmselt on sellest midagi külge jäänud – samamoodi kui [[kakskeelsus|kakskeelsetele]] jääb külge mõlema vanema [[keel]]. Kui hakkad varakult lugema, kinnistub loo [[struktuur]], viis, kuidas rääkida, kus peab olema [[algus]], [[lõpp]] ja [[keskpaik]].
** [[Susan Luitsalu]], intervjuu: [[Pille-Riin Larm]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vastused-koikidele-kusimustele/ "Vastused kõikidele küsimustele"] Sirp, 11.09.2020