Karin Hallas-Murula: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Postmodernism|Postmodernistliku]] ideoloogia apologeedid võivad siinkohal väita, et tänapäeval pole võimalik mingeid paremusjärjestusi teha, kõik on suhteline, iga [[maja]] võib olla ühe meelest hea ja teise meelest ei kõlba kuhugi. Asjaolu, et ükski [[riik]] ei ole kunagi jätnud oma kandidaate Euroopa preemiale esitamata, näitab, et arhitektuuriobjektide võrdlemist siiski peetakse võimalikuks.

* Erinevalt populistlikest netihääletustest ning ehitusfirmade preemiatest, kus oma toodangu turustajaid reklaami[[reklaam]]i eesmärgil esile tõstetakse (parim betoonmaja, parim puitmaja, parim tellismaja), julgen [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] preemiate otsustusmehhanismi ülesehituse kohta öelda, et see on praegu võimalikest parim, kuna toetub [[Euroopa]] arhitektuurimaailma institutsionaalsele ülesehitusele (millele siis veel toetuda?) ning kontrollmehhanismiks on lisatud eksperdid. Erialavälised inimesed on jäetud kõrvale ning asjaga seotud Euroopa Liidu ametnikud[[ametnik]]ud on osavalt koondatud eraldi auliikmete komisjoni, kes midagi ei otsusta (nii oleks võinud ka [[vabadussammas|vabadussamba]] puhul teha, selge ju, et kompetents on erialainstitutsioonides ja mitte ministeeriumides).

* Tüüpiline vastuväide igasuguste valikute[[valik]]ute puhul on, et arhitektuuriobjekte ei saa üldse võrrelda, sest see on komplitseeritud ja kompleksne tervik ja lõpptulemus ei sõltu kunagi ainult arhitektist[[arhitekt]]ist. Võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, hoidus arhitektuur tõesti kauem igasugustest punktipanemistest, kuni lahvatas õitsele [[meedia]] väetatud staarisüsteem ning arhitektkonna sees tekkis järsk hierarhiaskaala. Staarid teenivad miljardeid ja naudivad kuulsust[[kuulsus]]t, teised arhitektid teevad sama tööd[[töö]]d, aga püsivad kuulsusetult varjus. Eks ta ole nii ju ka lauljate, filminäitlejate, dirigentide[[dirigent]]ide ja kelle kõigi puhul veel. Loomulikult ei ole haibitud tipud teistest [[sada]] korda [[anne|andekamad]]. Lihtsalt [[süsteem]] on selline.

* Veel 1990ndate alguses arvati, et arhitektid ei tohiks üldse reklaami teha (näiteks Saksamaal oli see ka rangelt keelatud). Nüüd saab tuntuks iseteenindamise korras. Nagu kõigile ''self-made man''<nowiki>'</nowiki>idele nii on netivõrgustikud ka arhitektidele avanud tohutuid promovõimalusi. Omavahel võistlemine on arhitektide kapitalistliku igapäevaelu lahutamatu osa ja siin on lubatud kõik vahendid. Ootan huviga, millal esimene arhitekt astub saate „Tantsud tähtedega” lavale, et fikseerida see [[fakt]] arhitektiprofessiooni [[identiteet|identiteedi]] teisenemise uurimuses.

* Vanasti oli lihtne: arhitektuuri hindamise kriteeriumideks olid „utilitas, venustas, firmitas”. Kuid [[Vitruvius]] on ammu surnud ja tema sõna „ilu”„[[ilu]]” ei tohi mõnede arvates arhitektuuri kohta enam üldse kasutada. Ei tohi ka öelda „hea” või „halb” („keegi arvab, et teab tõde”[[tõde]]”, mäletan kellegi sellekohast hoiatust (Jüri Soolep vist). Ei arva, et tean tõde, üleilmset ja transkontinentaalset, mul on lihtsalt oma [[arvamus]]). Muidugi, tänapäeva arhitektuur on rohkem pürginud olema mitte „ilus”, vaid „kole”, atraktiivne, efektne, teatraalne jne. Kuid kriisiajal on efektitseva arhitektuuri aktsiad jõuliselt alla läinud, tõsisem [[elu]] hakkab loodetavasti nõudma ka tõsisemat arhitektuuri.

* Kliimaüllatused[[Kliima]]üllatused sunnivad meidki küsima, miks on korterites[[korter]]ites nii vähe alternatiivkütte võimalusi (kel kaminat[[kamin]]at pole, selle jaoks on talvine[[talv]]ine elektrikatkestus [[katastroof]] ka Eestis[[Eesti]]s), suvise[[suvi]]se palavaga aga tahaks küsida, miks korterite projekteerimisel on nii vähe mõeldud rõdudele[[rõdu]]dele ja nende kaitsmisele päikese[[päike]]se eest, üleujutused on andnud õppetunni [[kelder|keldrite]] osas jne.

* Olen kaugel sellest, et trendiloomise-järeletegemise protsessi nagu ka keskuste-perifeeriate teemat lihtsustada, vastupidi, see on Eesti arhitektuuris nii keskne teema, et võib terve [[teooria]] üles ehitada. Nagu tipptehnoloogias nii on kultuuriski[[kultuur]]iski kehtiv tõsiasi, et mida kiiremini uusima võtte maale tood, seda pikem on [[aeg]], mil seda loodetavasti originaalseks peetakse. Seejärel saabub [[unustus]], võib-olla ka piinlikkusetunne. Tänase infoleviku kiiruse[[kiirus]]e juures tulevad eeskujud järjest kiiremini välja ja nii on vaja pidevalt arendada ka nende interpreteerimise ja tõlgendamise osavat retoorikat[[retoorika]]t.

* Avalik linnaruum ja arhitektuuri urbanistlik kvaliteet kuuluvad praegusaja lendsõnade hulka nagu ka erinevate sotsiaalsete gruppide (unustamata vähemusi) vaheline dialoog (vanasti öeldi lihtsalt [[koridor]], nüüd on see majaelanike sotsiaalse suhtlemise ruum). Majade alla ehitatakse tänavaid[[tänav]]aid, et „avalik linnaruum majast läbi lasta”, „astuda dialoogi”. (Kui [[Baudrillard]] defineeris omal ajal „kommunikeerumise ekstaasi”, siis praegu näib [[maailma]] haaranud „dialoogi tekitamise” orgia.) Enne olid lihtsalt parkimiskohad tänavatasandil, nüüd on „maja kommunikeerumine linnaruumiga innovatiivse logistilise lahenduse kaudu”. Iga pärapõrgusse ehitatava maja puhul saab reipalt rääkida „seni kasutamata linnaruumi hõivamisest”, iga ebaõnnestunud transpordiskeemi nimetada „tulevikkuvaatavaks liikluse[[liiklus]]e rahustamise meetodiks”.

* Mida võtta kriteeriumiks situatsioonis, kus maailm on kergelt või koguni väga viltu läinud ja paljud asjad globaalses, humaanses, ökoloogilises või mõnes muus kriisis: kas sellist arhitektuuri, mis selle kõigega kaasa läheb ja nii ongi kaasaegne ehk siis kommertslik, epateeriv, tabusid[[tabu]]sid lõhkuv, mingil määral [[hull]] jne või lähtuda vajadusest seda maailma veidigi korrastada, mitte leppida arhitektuurile pealesurutud rolliga olla kommertsliku tarbimisühiskonna lisaväärtuse tootja, reklaami- ja meediamaailma ihade estetiseerija, korporatiivse idealismi[[idealism]]i tugevdaja? Disaini[[Disain]]i kritiseeritakse järjest rohkem ostuiha pealesurumises ja tarbimisühiskonnale järjest uute tuuride pealeväntamise pärast. Või peaks siiski kilbile tõstma arhitektuuri kuulsusetuma ülesande: olla saastatud linnade[[linn]]ade sanitar ja panna õlg alla seal, kus kriisiühiskonnal päriselt kitsas käes. Kas arhitektid oleksid valmis loobuma „geniaalse looja” privilegeeritud positsioonist?

* ''Amphi­theātrum'' on antiikaegne vabaõhuteatervabaõhu[[teater]], kus vaatajate kohad asusid ümber näitemänguplatsi, ἀμφί (''amphi'') tähendab „mõlemal pool“ või „ümber“, θέατρον (''théātron'') aga „kohta jälgimiseks“. Amfiteatrid olid ka kohad, kuhu koguneti [[poliitika]] üle arutlemiseks, dispuutideks ja diskussioonideks. Need olid demokraatlikud avatud ruumid[[ruum]]id, kus puudusid valitute loožid ning suurejooneline arhitektuurne vorm väljendas üllast võrdsuse[[võrdsus]]e ideed.

* Žürii hindas ideekonkursi võidutöös ökoloogilist mõtlemist ja innovaatilist insenerilahendust. Hajutatud betoonkaartega pargiobjektis pole kumbagi. „Amfiteater“, kus publikule[[publik]]ule on istumiseks ainult kolm-neli rida ning esinejate areeni pikem külg napilt [[kuus]] meetrit, on pigem [[flirt]] amfiteatri teemal. Sellel puudub funktsionaalsus ja sisu, kaalukus ja sümboolsus, kuid [[kingitus]] on tehtud. Elusast koerast[[koer]]ast [[unistus|unistanud]] lapsele[[laps]]ele on kingitud kipsist[[kips]]ist mängukoer, kes ei jookse ega haugu ja kellest ei saa kunagi [[sõber|sõpra]]. Pole muud kui suveniirina[[suveniir]]ina riiulisse[[riiul]]isse panna – ilus eemalt vaadata.

* "Ema, vaata! [[Loss]]!" hüüatas väikemees [[trollibuss|trollis]], kui [[rahvusraamatukogu]] külg Endla tänavalt paistma hakkas. Paksud [[paekivi]]st seinad[[sein]]ad, romantilised kaared ja laskeavade moodi [[aken|aknad]] – [[poiss]] oli eksimatult tajunud rahvusraamatukogu arhitektuuri erilisust tavaliste linnamajade keskel.

* [[Raine Karp|Raine Karbi]] töid on kajastatud üsna palju ning ta on andnud pikki intervjuusid. Bibliograafia oleks avanud tõsiasja, et kohalikud kriitikud[[kriitik]]ud ei kiirustanud omal ajal Karbi suurobjektidest kirjutama, neid ei märgatud. 1980 valminud linnahalli pandi tähele alles pärast selle tunnustamist välismaal (Interarch preemia 1983).

* [Ajakiri] Ehituskunst avaldas linnahallist artikli alles 1986. aastal2aastal ning see on igati huvitav lugemine. Siis eksisteeris veel arhitektuurikriitika, mis on tänaseks välja suretatud. Ain Padrik on linnahalli vooruste[[voorus]]te esiletoomisega kitsi, kui seda teebki, siis järgneb kohe ka tökatipritse. Objekt on jah suurejooneline, aga treppidel[[trepp]]idel on tuuline[[tuul]]ine ja sissepääs pole seal, kus eeldanuks. Linnahalli välistreppide kõrval pidanuksid olema pandused. "Hoone arhitektoonika on lihtne ja suurejooneline, samas detailivaene," leidis Padrik. Linnahallist pole saanud "laitmatult funktsioneerivat eeskujulike vaate-, akustiliste- ja transformeerimistingimustega saalehitist", kuna … jäähalli sissepääs on vales kohas.

* Karp on isepäine eraldiseisja. Ei, ma ei arva, et ta oleks kibestunud, küll aga õppinud olema ükskõikne asjade suhtes, mis on väikesed ja väiklased (olen siiski juhtunud kohtama tema ülikriitilisi seisukohti EAL kommentaariumis, [[rumalus|lollusi]] nähes on raske [[vaikimine|vait]] jääda).

* Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused[[tarkus]]ed, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis[[Jaapan]]is, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti[[Tekst]]i sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud [[tsensuur|tsensor]] aru) [[tsitaat|tsitaadi]]: "Homo proponit, sed Deus disponit". Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala[[Jumal]]a all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.

* Karbi käitumisest parteibossidega, kellega suurobjektide puhul paratamatult suhelda tuli, rääkis raamatu[[raamat]]u esitlusel ilmekalt rahvusraamatukogu legendaarne direktriss [[Ivi Eenmaa]]. Raamatukogu parkla (mida ei tulnudki) pidi olema [[pronkssõdur]]i kolmnurkse väljaku all. Parteiideoloog [[Rein Ristlaan]]ele ütles Karp rahulikult: „Eks see sõdur tuleb sealt varem või hiljem ära viia.“ Ristlaane nõutud [[Lenin]]i kuju valmivasse [[raamatukogu|raamatukokku]] ei tulnud ning ära jäi ka öös[[öö]]s karniisil vilkuma pidanud kompartei ülistusreklaam.

* Karbi hoonete korrapärased plaanid on [[iluplaan]]sadid on ilusad nagu on ilus [[matemaatika]], kus kõik on loogiline. Strukturalistidele tähendas range [[struktuur]] vabadust. [[Vabadus]] on võimalus teha sõltumatuid valikuid rangetes raamides – nagu malemängus[[male]]mängus, on Herman Hertzberger öelnud. Linnahalli plaani ratsionaalsust ja veatust tunnistades, oskas Padrik siiski leida etteheite: puudub "irratsionaalne eluline ollus, mis annaks hoonele sõbralikkuse ning ligitõmbavuse fluidumi." Eks igale [[romaan]]ile võib ette heita, et see pole [[luuletus]].

* Mulle on alati tundunud, et Karbi suurteostel on [[Louis Kahn|Kahni]] loominguga[[looming]]uga sügavam seos. Range korrapära ja rõhutatud teljelisus, geomeetrilised algelemendid, massiivsed müürid[[müür]]id, kontraforsid, tellisvõlvid, hoogsad poolkaaraknad – ühist keelt[[keel]]t on palju. Lisaks isiksuste eraklikkus ja ka võimatus liigitada nende loomingut ühe kindla arhitektuurisuuna alla. Kõige tähtsam aga: sügav tõsidus suhtumises arhitektuuri, igavikulise[[igavik]]ulise ajaloolise mõõtme tajumine. Arhitektuur ei olnud sellele põlvkonnale veel mäng, vaid tõsine asi.

* Raamatus on mustale[[must]]ale foonile pandud hävinud ja teostamata jäänud objektid. Musta on palju. Kuid võte, mis alguses mõjub efektsena, hakkab kordudes väsitama ning sööb väiksemad [[pilt|pildid]] ära. Teostamata jäänud projektide puhul tundub see must ka ülemäära traagiline, ei saa ju eeldada, et kõik võistlustööd teostamisele lähevad ning diplomitöö realiseerimata jäämine on pigem normaalne. Ka pianistid harjutavad paljusid teoseid, mis iial [[kontsert|kontserdikavadesse]] ei jõua.

* Sakala keskuse lammutamise vastu koguti 12 000 [[allkiri|allkirja]], asja arutasid [[valitsus]] ja [[riigikogu]], kultuuriminister [[Raivo Palmaru|Palmaru]] kinnitas tänavaprotestijatele, et ehitis jääb alles … ja lasi selle siis lammutada. See viis ta ametist ja poliitikast, avalikkusele aga andis Sakala jokk-poliitika näidisõppetunni. Täna ei arva enam keegi, et poliitikud teevad seda, mida ütlevad. Meie [[ühiskond]] on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme.

* Arhitektuuriajaloolased, [[Mart Kalm|Kalm]] nende seas, pole uurinud, mis juhtus Eesti [[arhitekt]]idearhitektide koolitusega, kui tehnika­haridus majanduskriisiaegse kokkuhoiu eesmärgil [[Tartu ülikool]]i viidi (muide, ka Lätis[[Läti]]s viidi tehnikaharidus ülikooli[[ülikool]]i). Kuna Tartus[[Tartu]]s ei toetanud inseneriõpet õieti miski, ei [[Tartu ülikool|ülikooli]] teised teaduskonnad, õppejõud (kutsuti Tallinnast[[Tallinn]]ast) ega linn ise, kus polnud [[insener]]e vajavat suurtööstust, siis toodi tehnikaerialad varsti Tallinna tagasi. Kuid Tallinna Tehnikumis ei võetud uusi arhitektuuritudengeid vastu juba 1930. aastast ja nii see jäi kuni nõukogude ajani. On õieti imelik, et see asjaolu pole varem arhitektuuriuurijate tähelepanu paelunud: üle kümne aasta Eestis arhitekte üldse ei koolitatud.

* Arhitektuuri ERKIsse toomise tegelik põhjus oli siiski ka see, et täiskõrgkooli mõõtu nappis. Kalmu püüd seda väidet ümber lükata ei õnnestu: küsimus ei olnud ju selles, et esimesel aastal võeti vaid viis tudengit arhitektuuri õppima, vaid selles, et kateedrite (mitte tudengite) arvust sõltus instituudi suurus ja eelarve. Kui kateedrit juhtis Moskvas[[Moskva]]s atesteeritud professor, siis tähendas see suuremat eelarvet kogu kateedrile. Rahastamine oli ka peapõhjuseks, miks Eesti aja eakas arhitekt Kuusik ning Kotli, Tarvas jt hakkasid Moskvale teadustööd[[teadus]]tööd tegema.

* Väites millegipärast, et "ideoloogiakriitika ei toimi", Kalm justnagu enam ei näe, et see, mis Eestis toimus, oli täiesti üheselt mõistetav Eesti arhitektuurihariduse stalinlikule kursile viimine. Nagu Stalini pseudohistoritsistliku arhitektuuriga keerati tagasi arhitektuuri loomulik areng, nii tehti seda ka arhitektuuriharidusegaarhitektuuri[[haridus]]ega.

* 1930. aastate alguse arhitektuurihariduse muudatused toimusid majanduskriisi taustal, kuid juba 1935. aastal alanud ehitusbuum näitas, et arhitektide [[hirm]] tööturu pärast oli lühinägelik – tööd ja konkursse tuli palju. Tänapäeval pole enam midagi imelikku selles, et Eesti arhitektid töötavad ka Austraalias[[Austraalia]]s, Singapuris[[Singapur]]is jm, kuid nad ei ole sinna põgenenud, vaid ennast arendama läinud. Loodan, et ka Eesti arhitektide liit on nüüdseks mõistnud: Eesti piirides[[piir]]ides [[mõtlemine]] enam ei toimi. Vanast ei tasu iga hinna eest kinni hoida ning turu[[protektsionism]] on lausa karistatav. Arhitektuuriõpe on alati olnud seotud arhitektuuri enda arengu[[areng]]u ja vajadustega. Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tuleb arhitektidel teha inseneridega koostööd rohkem, kui kunagi varem. Ehk on aeg tunnistada: TTÜ arhitektuuriinstituudi loomine oli Eesti arhitektuurihariduses vajalik samm ning see tehti õiges suunas.