Põud: erinevus redaktsioonide vahel

* Põud ja kuumus võtavad [[lumi|lumeveed]],

otsekui [[juur]] põuasest maast.

Ei olnud tal kuju ega [[ilu]],

valude[[valu]]de [[mees]] ja haigustega[[haigus]]tega tuttav,

niisugune, kelle pealt silmad[[silm]]ad ära pööratakse:

* Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma [[maja|majja]], kust ma välja läksin.”

[[Vask]] oli [[taevas]] mu üle,

[[maapind|maa]] põudne, kumisev [[raud]];

kui vankuv, elav [[haud]]!

Meie [[veri]], vaev ja valu

Meie laulud[[laul]]ud ühinevad

:Siia oli nende usuisa ja [[prohvet|prohwet]] neid asuma kutsunud, selle maa pärast ärarändamise-liikumise elule õhutanud!

:[[Kodumaa]] [[kask|kaasikute]] ja [[kuusk|kuusikute]] wahelt, [[järv|järwede]] ja [[jõgi|jõgede]] äärest, kinkudelt ja nõgudelt tulnud [[eestlased|eestlastel]] ei olnud ju aimugi, mis lõunamaa põud tähendas. Säherdune mitmekuune põud kõrwetawa kuumusega, nagu ta sel aastal Krimmis[[Krimm]]is juhtus walitsema. Põud, mis [[muld|mulla]] seest iga niiskuse-piisa wälja imeb, iga taimelise elu surmab, maapinna suurte pragudega lõhki käristab ja suured jõed peaaegu tilgatumaks tühjaks joob.

* JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast[[ema]]st, kes suure põua ajal oma sooned avas, kes päästis vallali oma [[keha]] tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma [[laps|last]] armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile[[Iisrael]]ile sugu saata.

:NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse[[tarkus]]e kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad[[sõna]]d on täis pattu[[patt]]u.

* Taat [[uni|magas]] küll sellel päeval[[päev]]al isegi [[kaks]] vihmaund, aga [[õhtu]] tuli selge kui [[klaas]] – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli [[valge]] kui klaas ja pilvetompugi[[pilv]]etompugi ei olnud näha. [[leht|Puulehed]] närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid [[punane|punaseks]] ja [[okas|okkad]] langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba[[leib]]a, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud[[tulekahju]]d möllasid igal pool. Siit-säält tõu­sid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad[[suits]]ujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi[[päike]]gi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa[[mets]]a kõrgemat puud. Põlesid met­sad ja sood[[soo]]d purskasid tuld. Tulesädemeid oli [[õhk]] täis ja piibu­meestel lendas [[tuli]] alati ise piipu[[piip]]u. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.

:Aga mis tegi Lõksu taat neil päevil? Mõruda meelega nägi ta, et ta järvepõhja kuivasid laiad praod, et võis sinna jalgu­pidi kukkuda sisse. Püüdmist tal oli, sest suure hoolega nägi ta unes [[kala|kalu]], kuid vihma[[vihm]]a ei tulnud siiski. Mitu aastat mõjus taadi unenägu pilvekäigu pääle, aga nüüd ei tähenda enam taadi uni midagi.

ja põdema jään [[janu]] võikaid vaevu.

* Eesti [[maastik]]u olustikku kujundav mets pehmendab [[külm|pakast]] ja põuda, tasandab [[tuisk]]u ja [[torm]]i, õgvendab [[õhk]]uõhku [[tolm]]ust ja [[hais]]ust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab [[lill]]eilu ja [[lind|linnulaulu]], [[mari|marja]]-, [[seen]]e- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku.