Tuhk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Tuhk''' on kütuste põlemisel tekkiv mineraalne tulekindel jääk. <poem> Ta läkitab oma ütlused maa peale, rutusti jookseb tema sõna. 16 Ta annab lund nagu vi...'
 
Resümee puudub
1. rida:
'''Tuhk''' on kütuste põlemisel tekkiv mineraalne tulekindel jääk.
 
 
 
<poem>
Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb tema [[sõna]].
16 Ta annab [[lumi|lund]] nagu villa[[vill]]a,
ta külvab halla nagu [[tuhk]]atuhka.
17 Ta viskab oma [[jää]]d nagu palukesi:
kes võib püsida tema [[külm]]a ees?
12. rida ⟶ 14. rida:
 
 
* Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas oma [[riided]] lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka [[pea]] peale, läks linna[[linn]]a keskele ning kisendas valjusti ja kibedasti.
** [[Estri raamat]], 4:1
 
 
* [[Rukis]] ütelnud külvajale: „Viska"Viska mind kas [[tuhk]]atuhka, küll ma kasvan, aga viska õigel ajal!" [[Oder]] arvanud: „Mulle"Mulle ükskõik, viska kas ojasse!" [[Kaer]] ei ütelnud midagi, sellepärast [[külv]]atud teda kõige lahjemale maale.
** [[Matthias Johann Eisen]], "Eesti vana usk", IX peatükk "Puud ja taimed"
 
 
* Noormees waatas [[aken|aknast]] wälja, nagu loodaks ta paberitükka[[paber]]itükka ikka weel tuule[[tuul]]e käes lendlemas näha. Tuul oli aga neid juba ammugi ära kandnud ja püsimatalt uulitsanurkadele rutanud, kus ta silmapilguks maha kükitas, et tolmuga[[tolm]]uga lustilikult mängida, temast õnnelikkude õhulossidele walgeid sambaid treida. Unistawale [[pilk|pilgule]] näis, nagu seisaks wanaaegse kõrtsi[[kõrts]]i „suur"suur tuba“tuba" tema ees, kus tosin priskeid poissa riidu[[riid]]u on läinud, kes wihatuhinas üksteisele tuhka silma[[silm]]a pilluwad. Ei wäsi meeste [[käed]] pildumast ega lõpe tuhk [[ahi|ahjust]], sest meeste wiha on äge ja ahi suur ning külm: kurdunud [[süsi|söed]] on ammugi soojuse kaotanud.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/%C3%9Cle_piiri/12 Üle piiri"], 12. peatükk
 
26. rida ⟶ 28. rida:
 
<poem>
[[Tuul]]ehoogTuulehoog lõi vetesse,
[[leht|lehed]] langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
[[taevas]] üle tinakarva,
[[tuhk|tuhakarva]] [[sügis]]e.
 
See oli hää mu [[süda]]mel:
sääl olid [[tundtunded]]ed tuhakarva,
taevas üle tinakarva[[tina]]karva,
tinakarva sügise.
</poem>
46. rida ⟶ 48. rida:
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb [[sirel]], soojust tajudes
ja tärkab [[piibeleht]] kui tõustes [[tuhk|tuhast]].
</poem>
* [[Konstantin Balmont]], "Elu sünnitades" (tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)
56. rida ⟶ 58. rida:
kuupaistel [[maastik]] sädeleb kui [[suhkur]].
Öö[[tuul]]es lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle [[pea|pää]].
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Taliöine" 2 kogust "Palavik"
67. rida ⟶ 69. rida:
Käärib [[katk]] su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne [[ring]].
[[tuhk|Tuhaks]] puistab kõik su punalakist [[king]].
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Tantsi" kogus "Palavik"
80. rida ⟶ 82. rida:
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
[[tuhk|tuha]] külides tuulde
[[marmor]]-urnidest.
</poem>
* August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24
90. rida ⟶ 92. rida:
[[Leonidas]] ja ta vaprad spartalased on langenud.
[[Valu]] voolab õudse [[jõgi|jõena]].
[[Pung]]ad põlevad [[tuhk|tuhaks]] põlvili langenud [[puu]]del.
Tagasi rändavate [[rändlind]]ude jäljed on kirjutatud
eilsele [[lumi|lumele]].
</poem>
* [[Kalju Lepik]], "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
108. rida ⟶ 110. rida:
 
 
* Traditsioon ei ole mitte [[tuhk|tuha]] säilitamine, vaid [[Tuli|tule]] hoidmine.
** [[Ingrid Rüütel]], "Pärimus pärijale", 2000