Tuhk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Tuhk''' on kütuste põlemisel tekkiv mineraalne tulekindel jääk. <poem> Ta läkitab oma ütlused maa peale, rutusti jookseb tema sõna. 16 Ta annab lund nagu vi...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Tuhk''' on kütuste põlemisel tekkiv mineraalne tulekindel jääk.
<poem>
Ta läkitab oma ütlused maa peale,
rutusti jookseb tema [[sõna]].
16 Ta annab [[lumi|lund]] nagu
ta külvab halla nagu
17 Ta viskab oma [[jää]]d nagu palukesi:
kes võib püsida tema [[külm]]a ees?
12. rida ⟶ 14. rida:
* Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas oma [[riided]] lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka [[pea]] peale, läks
** [[Estri raamat]], 4:1
* [[Rukis]] ütelnud külvajale:
** [[Matthias Johann Eisen]], "Eesti vana usk", IX peatükk "Puud ja taimed"
* Noormees waatas [[aken|aknast]] wälja, nagu loodaks ta
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/%C3%9Cle_piiri/12 Üle piiri"], 12. peatükk
26. rida ⟶ 28. rida:
<poem>
[[leht|lehed]] langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
[[taevas]] üle tinakarva,
See oli hää mu [[süda]]mel:
sääl olid [[
taevas üle
tinakarva sügise.
</poem>
46. rida ⟶ 48. rida:
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb [[sirel]], soojust tajudes
ja tärkab [[piibeleht]] kui tõustes
</poem>
* [[Konstantin Balmont]], "Elu sünnitades" (tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)
56. rida ⟶ 58. rida:
kuupaistel [[maastik]] sädeleb kui [[suhkur]].
Öö[[tuul]]es lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Taliöine" 2 kogust "Palavik"
67. rida ⟶ 69. rida:
Käärib [[katk]] su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne [[ring]].
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Tantsi" kogus "Palavik"
80. rida ⟶ 82. rida:
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
[[marmor]]-urnidest.
</poem>
* August Alle, "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24
90. rida ⟶ 92. rida:
[[Leonidas]] ja ta vaprad spartalased on langenud.
[[Valu]] voolab õudse [[jõgi|jõena]].
[[Pung]]ad põlevad
Tagasi rändavate [[rändlind]]ude jäljed on kirjutatud
eilsele
</poem>
* [[Kalju Lepik]], "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
108. rida ⟶ 110. rida:
* Traditsioon ei ole mitte
** [[Ingrid Rüütel]], "Pärimus pärijale", 2000
|