Marilynne Robinson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Marilynne Summers Robinson''' (sündinud 26. novembril 1943) on Ameerika kirjanik ja esseist. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Housekeeping" (1980) Riina Jesmini tõlkes....' |
|||
5. rida:
Tsitaadid väljaandest Marilynne Robinson. Majapidamine. Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 2007
* [[Unenägu]] ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et [[vanaema]] on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie [[elu]], kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse
* Iga [[vaim]], kes läbi
* Kuid sügavad
* Kõik, mis silma hakkab, on viirastus, palakas, mis katab maailma tõelise palge. Närvidele ja
* Ma lõin
:"Mida sa teed?" küsis Lucille.
:"Sõnaraamat on kuivatatud
:"Ta pani
* Nähtumus ilmub heledatele ja lihkuvatele pindadele, nagu näiteks [[mälu]] ja unenäod. (lk 121)
* ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema [[vari]]. Sest kas ei purune [[mari]] keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja [[muld|mulla]] kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi [[käsi|kätt]] oma [[juuksed|juustel]] on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab [[igatsus]] meid nagu [[ingel]], silub meie juukseid ja toob meile [[maasikas|metsmaasikaid]]. (lk 140-141)
* Kui sul on [[õde]] või [[sõber]], siis tundub, nagu istuksid
* [[Üksildus]] on kõikehõlmav [[avastus]]. (145)
* Mida muud on lõppeks [[mõte]], mida muud on unenägemine, kui mitte [[ujumine]] ja vool ja kujutluspildid, mis näivad elavad. (lk 149-150)
* ... nagu veepeegeldused, nõnda ei talu ka meie mõtted ühtegi vapustavat muutust, ühtegi püsivat nihet. Nad pilkavad meid oma näilise kergusega. Oleksid nad tõelisemad - kui neil oleks kaal ja nad võtaksid ruumi -, siis vajuksid nad põhja või kanduksid üldises voolus minema. Kuid nad püsivad väljaspool maailma elustavaid ja hävitavaid jõude. (lk 150)
* [[Vesi]] on lõppeks ju peaaegu eimiski. See erineb [[õhk|õhust]] selgesti vaid kalduvuse poolest tulvata, uputada ja põhja lasta, ja isegi see erinevus võib olla pigem suhteline kui absoluutne. (lk 151)
* Ja iga käesolev [[hetk]] oli vaid mõte ja mõtted on
* Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne
* ... haletsus ja halastus võivad tähendada katset lepitada pimedusejõude, mis pole meid veel puudutanud. (lk 164)
* Kes mõtleks tolmupühkimisele või
* Sest kui Fingerbone üldse millegagi silma paistis peale üksilduse ja mõrtsukatööde, siis kõige puhtama ja harukordsema usulise hardusega. Õigupoolest oli linnas mitu
* Kujutlege, et Noa lammutas oma maja ja pruukis laudu
* Oma eostamisest tean ma vaid seda, mida teiegi enda omast teate. See sündis pimeduses ja mina polnud nõus. Mina (ja see tühine sõna on liigagi kaalukas tolle haruldase olevuse tähistamiseks, kes ma siis olin) kõndisin igavesti piiritus unustuses, meeleolus, millega nuusutatakse öölilli, ja korraga... Mu vägistajad, mehed ja naised, jätsid minusse oma jäljed, ja ma paisusin kuust kuusse, läksin raskeks, kuni [[häbi]] ei saanud enam varjata ning unustus heitis mu välja. Kuid see on mul ühine kõigi minusarnastega. (lk 195-196)
* Ma pole kunagi mõtlemisel ja unenägemisel selget vahet teinud. Ma tean, et mu elu oleks sootuks teistsugune, kui oleksin kunagi suutnud öelda: seda tajusin oma meeltega, aga toda vaid kujutasin ette. Ma üritan teile sulatõtt rääkida. (lk 196-197)
|