Anna Gavalda: erinevus redaktsioonide vahel

:"Kuid, ee, kas... kas ta on [[mees]] või [[naine]]?"

:Loomulikult mees. Samas rääkis ta temast alati kui naisest, kui oma hoidjatädist. See oli just hoidja, kes lubas talle tuua kuldseid täringuid[[täring]]uid, mille Alexis soostus ühe minu kuuli vastu välja vahetama, kui ma seda oleksin tahtnud, ja teine kord: “Näe... tädi jääb täna hiljaks... Loodan, et ta pole oma [[võti|võtmeid]] ära kaotanud... Sa ju tead, ta kaotab alati kõik [[asi|asjad]] ära... Ta räägib pidevalt, et ükspäev unustab ta veel oma [[pea]] juuksuri[[juuksur]]i juurde või kaubamaja proovikabiini, ja snssiis ta naerab ning ütleb, et õnneks on tal olemas [[jalad]]."

* Mulle ei tule tema [[nimi]] enam meelde. Ometi oli see väga eriline...

* Kuid miski ei aita. Ei [[keemia]], hingevalu ega ka kurnatus. Olen enam kui kolmekümne tuhande jala kõrgusel, nii kõrgel tühjuses[[tühjus]]es ja võitlen nagu segane, püüdes kohendada pooleldi kustunud mälestustetuld. Kuid mida enam ma [[süsi|sütele]] puhun, seda enam mu [[silmad]] kipitavad, seda vähem ma näen ja olen sunnitud jäljest lähemale kummarduma. (lk 8-9)

* Midagi ei tohtinud järele jääda. Mitte midagi. Mitte kunagi. ''Nada''. Jäid vaid kibe maik kokkusurutud, katkistesse ja viltustesse suudesse[[suu]]desse, jäid vavaid id voodid[[voodi]]d, [[tuhk]], moondunud [[näod]], nutetud [[tunnid]] ning pikkade aastate viisi üksiolekut, kuid mitte kunagi mälestusi[[mälestus]]i. Mitte mingil juhul.

:Külmavarestele. Raamatupidajatele[[Raamatupidaja]]tele.

:"Küll te näete, kullakesed, kõige ilusamad [[pidu|peod]] on need, mis hommikuks[[hommik]]uks on ununenud. Kõige parem osa peost on pidutsemise ''hetk''. Hommikud tuleb unustada. Hommik jõuab kätte siis, kui minnakse esimese [[metroo]] peale ja ollakse sunnitud taluma uut solvangut[[solvang]]ut." (lk 9-10)

* Ja tema, Anouk, tema rääkis vahetpidamata surmast[[surm]]ast. Kogu aeg... Et surmast, sellest tõprast, võitu saada, ta ära tappa. Ta teadis, et meil kellelgi ei ole pääsu surmast, seda tuletas talle meelde tema [[elukutse]], ja just seepärast oli tähtis, et inimesed üksteist [[embus|kallistaksid]] ja [[armastus|armastaksid]], tuli [[joomine|juua]], võtta elult[[elu]]lt viimast, lõbutseda ja [[unustamine|unustada]] kõik muu. (lk 10)

* [[Kevad]] oli veel kaugel, kuid [[päike]] andis juba tunda mõningaid soojemaid kiiri, vinnates end laisalt Pantheoni kupli kohale. Mu tütar-kes-eiolnud-päriselt-minu-tütar-kuid-ka-ei-midagi-vähemat andis mulle [[käsi|käe]], et mitte kaotada kõrvaklappi, ja me jalutasime Pariisis[[Pariis]]is, maailma[[maailm]]a kõige ilusamas linnas[[linn]]as — mitm edmitmed ärasõidud olid pannud mind lõpuks seda tunnistama. Tiirutasime edasi kvartalis, mis mulle nii väga meeldis, pöörates suurmeeste[[suurmees]]te matmispaigale selja, meie, kaks väikest surelikku, kes ei üllatanud mitte kedagi nädalavahetust[[nädalavahetus]]t nautivas rahvasummas. (lk 19)

:Neetud armastuslaulud... Alati sama salakavalad... Valmis murdma meil [[selgroog|selgroo]] vähem kui [[neli|nelja]] minutiga. Nagu neetud banderiljad otse meie hapratesse südametesse[[süda]]metesse. (lk 25)

:"Ma ei tea. Sest... Sest puud[[puu]]d ju ei kurda."

:"Sa oled armunud?" jätkasin ma õhukesel jääl[[jää]]l kõndimist. Õrn mossitus.

* Seda siis kujutasidki endast tänapäeva neljateistkümneaastased? Piisav annus teravmeelsust[[teravmeelsus]]t mõistmaks, et kõigel selles näruses maailmas on oma [[hind]], ning samal ajal ka piisav doos naiivsust[[naiivsus]]t ja õrnust[[õrnus]]t, et tahta jätkuvalt kahel täiskasvanul[[täiskasvanu]]l korraga käest kinni hoida, jäädes ise nende kahe vahele, täpselt nende vahele, mitte enam vaheldumisi ühe juurest teise juurde kepseldes, vaid hoides tugevalt mõlemat korraga, aheldades nad enda külge, et nad kõigest hoolimata ''koos'' püsiksid. (lk 28)

* "Kuidas [[reis]] oli?"

:"Sa tõid sealt mulle mu kahekümnendaks sünnipäevaks[[sünnipäev]]aks kingituse[[kingitus]]e?" küsis ta kelmikalt ja võttis mul käe alt kinni. "Võib-olla mõne Fabergé ehte?"

:Loomulikult. See oli siis [[perekond|perekonna]] [[viga]]...

* Sellel suurepärasel noorel ja intelligentsel naisel oli oskus igasugune lauaplaan kahe sekundiga nurjata, muuta perekonna kokkutulekud talutavaks, raputada nüristunud jõmpsikad tagasi mõistusele[[mõistus]]ele neid seejuures alandamata, panna Laurence'i-taoline naine end armastama (iseenesestki mõista ei võtnud asi kahe teisega mingit jumet, mis mulle muidugi suurt rõõmu[[rõõm]]u valmistas...), panna oma ametivennad end sel määral respekteerima, et teda kinniste uste taga valitud liikmete seas väikeseks marssal Vaubaniks kutsuti (nägin isegi ühes mainekas urbanismiajakirjas võrdlusi, nagu "Balanda ümber piiratud kohtujuhtum", "Balanda allutatud kohtujuhtum", "Balanda kaitstud kohtujuhtum", "vallutamatu Balanda"), kuid kogu tema [[osavus]] ja [[kaine mõistus]] olid armuasjade puhul täielikult kadunud.

:Mees, kes [[laud|lauast]] puudu oli ja seda juba mitmendat aastat jäljest, oli reaalselt olemas, kuid pidi samuti viibima praegu oma perekonna juures.

:Olema oma naise juures (“emme"emme juures”juures" , nagu ütles Claire naeratusega[[naeratus]]ega, mis oli liiga sunnitud, et mõjuda ehtsalt) ja soovima oma lastele head isu.

* Mees, kes on võimeline Claire'itaoliselei-taolisele naisele väärikal ja tõsisel häälel[[hääl]]el teatama: "Ole [[kannatlikkus|kannatlik]], kui mu [[tütar|tütred]] on suureks kasvanud, tulen ma sinu juurde elama", ei ole väärt isegi peotäit vana Rosinante heinu[[hein]]u.

* Väike pidusöök. Laupäevaõhtune[[Laupäev]]aõhtune söömaaeg hästi kasvatatud inimeste seltsis, kes kõik mängivad vapralt oma osa. Laual on pidulik pulmaserviis, õudsed taksikoerakujulised noahoidjad, üks klaas kukub ümber, laudlinale[[laudlina]]le raputatakse kilo jagu soola[[sool]]a, toimuvad debatid teledebattide üle, kolmekümne viie tunnise töönädala üle, alla käiva [[Prantsusmaa]] üle ja kiirusemõõtjate üle, mida ei nähtud piisavalt aegsasti, siis ütleb keegi paha tegelane, et [[araablased]] teevad liiga palju lapsi[[laps]]i, ning hea tegelane kostab vastu, et ei tasu üldistada, toidu valmistaja täheldab, et [[liha]] on üle küpsenud, puhtalt selle pärast, et kuulda vastulauseid ja kiitusi[[kiitus]]i, ning patriarh tunneb muret selle üle, kas tema [[vein]] oli ikka sobiva temperatuuriga[[temperatuur]]iga.

* Ta võis teisi võrgutada, emmata, oma [[kirg|kirele]] järele anda, kuid tuli alati minu juurde tagasi.

:Tuli minu juurde tagasi ja rääkis minuga pimeduses[[pimedus]]es. Lükkas [[tekk|teki]] eemale, toetas end küünarnukile, silitas teise käega mu selga[[selg]]a, õlgu ja nägu, pikalt, aeglaselt ja õrnalt ning ütles lõpuks alati midagi sellist:

:Tema eemalviibitud ööde[[öö]]de järel tundus, et see polnud minu [[nahk]], vaid tema enda haavad[[haav]]ad, mida ta üritas ravida ja mille [[valu]] õrna silitamisega leevendada. (lk 40)

* "Viimane uudis... hoia toolist[[tool]]ist kõvasti kinni... oli see, et kraanad hakkasid ära kaduma... Öö saabudes pidid nad kätte võtma ja viuh minema lendama[[lend]]ama."

:"Seda minagi... Neil peaks kuluma ikka päevi, et oma tohutu suured [[tiivad]] välja sirutada... arvestades seda, et nad viivad teised masinad[[masin]]ad endaga kaasa... Ekskavaatorid, betoonisegurid, puurmasinad ja kõik muu."

* Tunnen end nagu too veidrik, kes oma Madeleine'i kooki hammustab*, ainult et minu puhul on asi vastupidine. Hoian oma mälestustetulva tagasi. Ma ei taha, et mulle midagi meelde tuleks.Tunnen, et terve mälestustekuristik on [[vaip|vaiba]] äärel mu jalge ees avanemas ja ma tardun, otsides instinktiivselt uksepiita või tooli seljatuge, mille külge klammerduda. Sest jah, ma tunnen ära selle käekirja ja midagi peab korrast ära olema. Osa minust üritab sellele mitte mõelda, osa minust aga kardab juba. Jään mõttesse. Mu aju ragiseb nii kõvasti, et katab väljastpoolt tulevad hääled. (lk 45-46)

** * Viide prantsuse kirjanikule [[Marcel Proust]]ile. Madeleine'i koogi hammustamine toob romaani[[romaan]]i "[[Kaotatud aega otsimas]]" esimeses osas "[[Swanni armastus]]" peategelasele väga eredalt meelde ammuse hetke, mil ta sama kooki sõi, ning seeläbi ka mitmed muud selle hetkega seotud minevikumälestused. — Tlk.