Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil: erinevus redaktsioonide vahel

* (Švejk hullumajast) "Ma sain seal kokku ka mitme [[professor]]iga. Üks nendest käis kogu aeg mu kannul ja seletas, et [[mustlanemustlased|mustlaste]] [[häll]] on olnud Krkonošes, teine aga tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine." (lk 38)

* "Meie [[ooberst|oberst]] keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", kantiinis[[kantiin]]is ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie [[rügement]] sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)

* "Ära halasta mu peale," palus ta seda timukaabilist[[timukas|timuka]]abilist, kes talle [[klistiir]]i tegi. "Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin lamaks sinu isa või lihane vend, tee talle klistiir ja ära pilguta silmagi. Pea meeles, et terve [[Austria]] seisab sihukeste klistiiride najal ja me võidame." (lk 76)

* Kuid kohtu-[[uurija]] Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta [[garnison]]i vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mis pärast see mees nimelt garnisoni [[vangla|vangimajas]] istub. (lk 101)

* Välipreestril oli nina jälle [[joove|õline]]. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et [[alkohol]]i pruukimine olevat närune [[materialism]], kuid elada tuleb ideelist elu. (lk 129)

* Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala[[jumal]]a või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle [[inimkond]] on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud. (lk 134)

* [[Ülemleitnant]] Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool[[kadett|Kadeti]]kool oli kasvatanud temast [[kahepaikne|kahepaikse]] inimese. Seltskonnas rääkis ta [[saksa keel]]t, kirjutas saksa keeles, kuid luges [[tšehhi]] raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult [[tšehhid]], ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks[[vandenõu|vandeselts]]iks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)

* Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja ordeneid[[orden]]eid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreerikuks. (lk 215)

* "Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra[[keiser|keisri]]härra ja tema perekonna eest …" (lk 227)

* "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser [[kasiino]]s omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba[[heeringas]]aba tagumikku ja etendas meile [[näkineid]]u." (lk 321)

* Konvoisõdurid[[Konvoi]]sõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui [[kapral]] juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)

* "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus [[pähklipuu]] oksal. Ma nimetasin ta "pähkliräägukspähkli[[rääk|rääguks]]", täpselt samuti nagu oleksin [[kadakas|kadakapõõsas]] istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)

* "Minu [[grafonoomika|käekirja]] uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354)

* "Ta tuletab mulle oma peenrahapuudusega meelde kedagi Mličkot, ühte müürseppa[[müürsepp]]a Dejvicest," seletas Švejk. "Ka sellel polnud peenikest raha, kuni ta viimaks kõrini võlgadesse jäi ja petmise pärast kinni pandi. Ta lõi jämeda raha läbi, kuid peenikest tal polnudki." (lk 363)

* Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise [[stenograaf|stenografeerinud]]. (lk 393)

* "[[tualett|Peldikud]] lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)

* [Švejk ja sapöör Vodička lepivad lahku minnes kokku, et kohtuvad pärast sõda Karika kõrtsis[[kõrts]]is] "Siis pärast sõda kell kuus õhtul!" kisendas Vodička eemalt. (lk 414)

* [kaardimängust] Seeaeg, kui vagunis löödi kuningat ässaga, lõid kaugel [[rinne|rindel]] kuningad üksteist oma alamatega. (lk 482)

* Nad möödusid rühmast, kus punapäine [[ingel]]-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa [[Petlemm|betlema]] [[siga]]! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see [[härg]] oli, kes sind, tõbrast, [[paradiis]]i laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni[[liibanon]]i [[seeder|seedripuu]]!" (lk 518)

* "Te ei tunne mind veel!" röögatas [[leitnant]] Dub uuesti. "Te tunnete mind võib-olla heast küljest, aga nüüd saate mind tundma ka halvast küljest! Ärge arvake – ma olen kuri, ma panen iga mehe nutma." (lk 547)

* [[Sõda]] nõudis [[vaprus]]t ka [[vargus]]es. [[intendant|Intendandid]] vaatasid üksteist armastuküllaste pilkudega, nagu tahaksid nad öelda: "Me oleme üks keha ja üks hing, me varastame, kamraadid, me tüssame, vennad, kuid parata pole midagi, sest vastu voolu on raske ujuda. Kui ei võta sina, siis võtab teine ja räägib veel sinugi kohta, et sina ei [[vargus|varasta]] sellepärast, et oled juba ülearu kokku ahnitsenud." (lk 554)

* Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu [[pääsuke]]sed telefonitraatidel[[telefon]]itraatidel, enne kui nad [[sügis]]el alustavad lendu [[Aafrika]]sse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga [[jumal]] teab millises Ružena Jesenska [[romaan]]ist väljarebitud [[paber]]itükki. /…/ Kui Švejk [[silm]]ad paberilt tõstis, pöördus ta [[pilk]] nagu kogemata [[peldik]]u ukse poole ja ta üllatus. [[Uks]]el seisis täies paraadmundris eilne härra [[kindralmajor]] oma [[adjutant|adjutandiga]] ja nende kõrval [[leitnant]] Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.

:Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, [[püksid]] rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas: :"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)