Läänemaailm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
22. rida:
* Ikka kurdetakse, et [[Eesti]] on [[Euroopa]] ääremaa ja viletsas naabruses, nagu mingi verevaene hüljatud karjapoiss. Miks selline vaatepunkt? Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle. Mu meelest kasutavad seda suurepärast situatsiooni, mis võimaldab eristada ja ühendada, vist ainult meie heliloojad, aga siin on varjul tohutu potentsiaal.
** [[Marju Lepajõe]], [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
* Päris mõtlemapanev on [[Ants Oras]]e "Eesti luule vaimsusest". Eesti luules nimelt, väidab ta, on alles see kangelasmeel ja usk oma missiooni (ja üldse usk), mis mandunud Lääne kultuuris pärast ilmasõda täiesti kaotsi on läinud. Kummaline, et Oras ei märka: eesti luule on lihtsalt hilja tulnud teiste sekka, "lauluvainule", ja teeb asju, mis Euroopas tehti ära viiskümmend või seitsekümmend aastat varem. Muidugi mitte päris samal kujul, aga siiski. Aga mis kord on tehtud, olgu ta kui hea tahes (ja siis veel eriti, kui see on hästi välja tulnud), seda teist korda enam teha ei saa. Kahjuks. Ja õnneks. Need Orase unelmad ei vääriks tähelepanu, kui see kõik jälle ei korduks. Eestis, eriti aga Venemaal, Poolas, Ungaris, ühesõnaga, Ida-Euroopas. Ikka ja jälle tahab barbaarne Ida allakäinud Läänele õpetada õigeid kombeid, mis siis, et need on vaid tolle Lääne enda vanad kombed, Ida külmkapis alles hoitud. Miskipärast pole Lääs neisse õppetundidesse kunagi viitsinud kohale tulla. Mis veel kord tõestab tema allakäiku: laisk!
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 160-161
| |||