Maa ja linn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
22. rida:
* Linnas saab maast vaba olla, sellepärast ongi inimesed aina ja aina linnadesse läinud, sestsaadik kui on saanud. Muidugi nad jäävad tihti oma maad ka taga igatsema, maa lõhnu, maa hääli, maa vaikust. Aga mitte maa orjust. Need, kes tõeliselt maalt pärit on, sinna enamasti tagasi ei pöördu. Mis näitab, kui kõrgelt inimene siiski hindab oma vabadust, kui palju ta selle eest on nõus ohvriks tooma. Maale "tagasi" lähevad need, kes maa juba unustanud on, kes ei oska enam maad karta.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 104
* Maa toodab vajalikku, linn tarbetut, aga tarbetu on inimesele tähtsam kui vajalik, niipea kui tal vajalik enam-vähem olemas on. Tarbetu on prestiiž. Linn toodab prestiiži. Peale selle lubab ta inimesel olla hull. See tähendab, inimene ongi hull, ja kui keegi pole, siis on ta juba päris hull. Linn pakub võimalusi oma hulluse väljaarendamiseks. Tema pidamiseks. Sa võid viia oma hulluse tänavale jalutama nagu oma koera või isegi kassi. Rihma otsas. Natuke tal ka joosta lasta. Hullus peab olema sõnakuulelik, su juurde tagasi tulema, soovitavalt mitte hammustama teiste hullusi.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 81
| |||