Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
37. rida:
* Ainult et sellest ihust, mis nüüd kõigele alistunult polnud enam midagi muud kui tavaline inimkeha, oli säilinud vaid vrakk, hale kaitsetu skelett, mida kompasid ja liigutasid kutseliselt osavad käed; elu näis seal edasi tuksuvat vaid mingist juhmist inertsusest. Ema oli minu jaoks ju alati olemas olnud, ja ma ei olnud kunagi tõsiselt mõelnud, et ühel päeval ta kaob — ja üsna pea. Tema surm, nagu ta sündki, nihkus mütoloogiliste aegade hämarusse. Kui ma ütlesin: "Tal on aeg surra," siis olid need tühjad sõnad nagu nii paljud sõnad. Esimest korda nägin temas nüüd ajapikendust saanud laipa. (lk 16)
* Jutustasin Sartre’ile, milline oli ema suu, kui ma seda hommikul nägin, ja kõigest sellest, mida ma sealt välja lugesin: igatsus keelatud maiusroa järele, peaaegu orjalik alandus, lootus, ahastus, üksindus — kogu ta surma ja kogu ta elu üksindus —, mida ta tunnistada ei tahtnud. Ja mu oma suu, nagu Sartre ütles, ei kuulanud enam sõna — ema nägu tuli minu näkku ja tahtmatult jäljendasin tema miimikat. Kogu ta isik, kogu ta elu väljendus selles, ja kaastundevalu muserdas mind. (lk 23)
* ... keegi ei suuda öelda: "Ma ohverdan ennast," tundmata sealjuures kibedust. Ema üks peamisi vastuolusid oli, et ta pidas end võimeliseks üllast ohvrit tooma, ja ometi oli tal soove, nõrkusi ja ihasid, mis olid liiga tugevad selleks, et mitte vihata kõike seda, mis teda rõhus. Ikka ja jälle tõstis ta mässu kitsenduste ja puuduse vastu, millele ta oli end vabatahtlikult allutanud. On kahju, et eelarvamused ei lasknud tal jõuda lahenduseni, mille ta leidis kakskümmend aastat hiljem: tööle minna. (lk 26)
puuduse vastu, millele ta oli end vabatahtlikult allutanud. On kahju, et eelarvamused ei lasknud tal jõuda lahenduseni, mille ta leidis kakskümmend aastat hiljem: tööle minna. (lk 26)
* Ähmane vimm, mida ta eneses kandis, avaldus ründavas käitumises: jõhkras otsekohesuses, raskepärases iroonias. Meie vastu näitas ta sageli üles õelust, mis oli rohkem mõtlematu kui sadistlik. Ta ei tahtnud meid õnnetuks teha, ta tahtis vaid endale oma võimu tõestada. (lk 29)
* Uhkusest ja põhimõtte pärast ei tahtnud ta midagi paluda: samas aga kaebas, et saab liiga vähe. (lk 30)