Simone de Beauvoir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997.
* Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
* Peaaegu ühelgi maal pole naise õiguslik seisund sama mis mehel ja sageli on see tunduvalt halvem. Isegi kui naise õigusi abstraktselt tunnistada, siis takistab kauaaegne [[harjumus]] ikkagi neid konkreetselt ellu rakendamast. Majanduslikult kuuluvad mehed ja naised peaaegu kahte eri [[ühiskonnaklass|klassi]]. (Sissejuhatus, lk 20)
* Seadusetegijad, [[preester|preestrid]], [[filosoof]]id, [[kirjanik]]ud ja [[teadlane|teadlased]] on innukalt ametis, tõestamaks, et naise allutatud seisund on taeva tahtmine ja maa peal [[kasulikkus|kasulik]]. (Sissejuhatus, lk 22)
* Konservatiivne [[kodanlus]] näeb naise [[emantsipatsioon]]is ikka veel ohtu, mis ähvardab tema [[moraal]]i ja huve. (Sissejuhatus, lk 25)
* Rõhuja privileegiks on see, et rõhumine tagab ka kõige viletsamale nende hulgast üleolekutunde. (Sissejuhatus, lk 25)
* Naiselt [[laps|laste]] sünnitamist nõudes segatakse vahele naise ellu palju tõsisemalt kui [[kodanik]]e tegevust [[seadus]]tega sätestades: ükski [[riik]] pole kunagi julgenud ''coitus''’t kohustuslikuks muuta. Suguakti ja emadusega on seotud mitte üksnes naise [[aeg]] ja [[jõud]], vaid ka tema põhi[[väärtused]]. (Materialistlik ajalookäsitus, lk 55)
* Mehed on alati juhtinud naiste saatust; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda [[plaan]]e, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
* Õigupoolest küll [[geenius]]eks ei sünnita, vaid saadakse; naise elutingimused aga on teinud selleks saamise seniajani võimatuks. (Ajalugu, lk 125-126)
* Kuis võiks Tuhkatriinu müüt oma võlujõudu kaotada? Veel tänapäevalgi julgustatakse tütarlast ootama [[rikkus]]t ja [[õnn]]e pigem "muinasjutuprintsilt" kui püüdma üksi raskes ja ebakindlas võitluses toime tulla. Eelkõige võib tütarlaps loota [[prints]]i läbi pääseda kõrgemasse ühiskonnaklassi ja sellist [[ime]]t ei taga talle isegi mitte eluaegne töö. (Ajalugu, lk 130)
* Teine on olemas vaid siis, kui ta on olemas iseenda jaoks. Tõeline teine on minust lahusolev ennast identifitseeriv [[teadvus]]. (Müüdid, lk 133)
* ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist [[tarkus]]t ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust. Võimetu end teostama üksinduses, on inimene omasugustega suheldes ometi pidevalt hädaohus: elu on raske ettevõtmine ja selle õnnestumine pole kunagi tagatud. (Müüdid, lk 134)
* Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
* Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud [[jalg]]adega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulli[[küüned]] jätavad ta kätest ilma; kõrged [[kontsad]], [[korsett|korsetid]], krinoliinvõrud ja kitsad [[seelik]]ud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise [[keha]] kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema [[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist [[karusnahk]]ade ja [[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist [[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
* [[Muusa]]d on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida [[vaikus]]e ja viljaka [[öö]] lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud [[sibüll]], kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
* Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
* Kohustustega ülekoormatud lapsest võib liiga vara saada rõõmutu eluga nuheldud ori. (Kujunemine, lk 201)
* Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla matroon, sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
* Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. [[Katoliiklus]] avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju. (Kujunemine, lk 206)
* Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada [[sõprus]]t või [[flirt]]i, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
* ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata [[muusika]], õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik [[võrdsus]] ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja [[armuke]]sena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
* Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud [[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui [[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud [[tehing]]ute üks objekte. (Abielu, lk 283)
* Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise [[parasiit|parasiidi]] ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
* Tegelikult on iga inimolu [[transtsendents]] ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et [[tulevik]]ku tungida, peab kaasama [[minevik]]u ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
* Humanistlik [[moraal]] nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik [[tähendus]], et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
* ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja [[väärikus]]e, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb [[häbi]], et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
* Õnne [[ideaal]] on alati materialiseerunud majas, talus või kindluses, see kehastab kestvust ja eraldatust. (Abielu, lk 304)
* Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose [[karistus]]ele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, [[tolm]]u pühkida, [[riided|riideid]] nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud. (Abielu, lk 307)
* Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
* See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
* Nii nagu mees tahab, et naine oleks [[voodi]]s ühtaegu kuum ja külm, nõuab ta ka, et naine täielikult anduks, muutumata seejuures koormavaks, naine peab mehe maa peale fikseerima ja vabaks jätma, tagama päevade üksluise kordumise ning mitte igavaks muutuma, olema pidevalt kohal ja mitte kunagi segama; mees tahab, et naine oleks tervenisti tema päralt, kuid ei taha ise naisele kuuluda, soovib elada paaris ja ometi üksi. (Abielu, lk 338)
78. rida ⟶ 49. rida:
* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb [[embrüo]] õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
* ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
* Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma [[nõrkus]]es, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
* On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
* Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
* Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388-389)
* Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)
* Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)
* Kui naine kuulub eesõigustatud kõrgklassi, kellele on valitsevast korrast kasu, siis nõuab ta, et miski seda ei kõigutaks, ja on oma nõudmises leppimatu. (Naise olukord ja loomus, lk 418)
* Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
* [[Pank]]uril, töösturil ja ka kindralil tuleb kannatada väsimust ja tunda muret, nad lähevad riski peale välja. Nad omandavad oma eesõigused ebaõiglaselt, kuid nad viivad vähemalt ka oma [[nahk|naha]] turule. Kuid nende naised ei maksa oma eesõiguste eest mitte millegagi ja seepärast nad nii pimedalt usuvadki oma võõrandamatutesse õigustesse. Nende tühine upsakus, täielik saamatus ja põikpäine [[rumalus]] teevad neist kõige kasutumad olendid, kõige suuremad [[null]]id, keda inimkond eales on sigitanud. (Naise olukord ja loomus, lk 441)
* Kui naine on oma teenistusega rahul, jääb ta õigusteta inimeseks - tal on kehv [[korter]] ja ta käib halvasti riides, ka lõbustused ja armastus on talle keelatud. Vooruslikud inimesed jutlustavad talle asketismi; tegelikult on ta toitumisrežiim sageli sama range kui karmeliidil, ainult et igaüks ei saa Jumalat endale armsamaks võtta: naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla. Nii muutub naine abivajajaks: sellega tööandja küüniliselt arvestabki talle näljapalka makstes. (Tee vabanemisele, lk 444)
* ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
** Ükski naine ei ole kirjutanud "[[Protsess]]i", "[[Moby Dick]]i", "[[Ulysses]]’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must [[huumor]]; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)▼
▲* Ükski naine ei ole kirjutanud "[[Protsess]]i", "[[Moby Dick]]i", "[[Ulysses]]’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must [[huumor]]; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)
* Pole kindel, kas naiste "mõttemaailm" erineb meeste omast, sest naine saab vabaks, tunnistades meeste mõttemaailma; et teada saada, mil määral naine jääb iseendaks ja mil määral säilitab tähtsuse tema eripära, peame riskima julgete oletustega. On siiski kindel, et naise võimed on seniajani maha surutud ja need on läinud inimkonnale kaotsi ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides anda talle lõpuks kõik tema võimalused. (Tee vabanemisele, lk 481-482)
|