Muusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk 49
* Bethil olid oma vead nagu teistelgi. Ta polnud ingel, vaid inimlik väike tütarlaps, kes sagedasti "nuttis väikese pisara", nagu ütles Jo, sest ta ei saanud võtta muusikatunde ja tal polnud head klaverit. Ta armastas väga muusikat, harjutas nii kannatlikult kägiseval vanal riistal, et näis, nagu peaks keegi teda aitama (muidugi mitte tädi March). Kuid keegi ei aidanud ja keegi ei näinud Bethi salaja pühkimas pisaraid kollastelt klahvidelt, kui need olid häälest ära. Töö ajal laulis ta nagu lõoke, ta polnud kunagi liig väsinud, et mängida emale või õdedele. Päevast päeva lohutas ta end. "Ma tean, et kui olen hea, saan ma ikkagi kord õppida klaverimängu."▼
:Maailmas on olemas Bethe, kes on arglikud ja vaiksed, istudes nurgas, kuni neid vajatakse. Nad elavad teistele ja on nii rõõmsad, et keegi ei panegi seni nende ohvreid tähele, kuni väike süda lakkab tuksumast ja kaob õrn päikesepaisteline olevus, jättes järele vaikuse ja varjud. (lk 37-38)▼
* "Ema, miks ei armasta mister Laurence kuulda pojapoja mängu?" küsis Jo.▼
:"Ma pole kindel, kuid arvan, et põhjuseks on see, et Laurie isa abiellus itaallannaga, kes oli helikunstnik. See ei meeldinud vanahärrale, kes oli väga uhke. Laurie ema oli hea, armas ja haritud, kuid ta ei meeldinud mister Laurence'ile. Peale poja abiellumist ei tahtnud ta teda enam näha. Mõlemad surid, kui Laurie oli alles väike, ja siis tõi vanaisa ta oma juurde. Poiss on Itaalias sündinud, ta pole tugeva tervisega. Arvan, et vanahärral on hirm teda kaotada ja see teeb teda nii murelikuks. Laurie armastab vaistlikult muusikat, sest ta on ema sarnane. Võib-olla kardab vanaisa, et ta kord tahab saada kunstnikuks. Laurie muusikaanne meenutab talle naist, keda ta ei sallinud. Ja seepärast "läks ta tuliseks", nagu Jo ütleb."▼
:"Taevake, kui romantiline," hüüdis Meg.▼
:"Kui rumal," ütles Jo, "olgu ta klaverikunstnik, kui ta seda tahab. Kuid teda ei tohiks piinata kolledži saatmisega, kuhu ta ei taha minna." (lk 52)▼
* [[Louisa May Alcott]], "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995▼
* [Molotov:] "[[Idioot]]! Teie ei oska [[matemaatika]]s [[kõrv]]agi liigutada. Puupea! Sel on [[puder|pudrust]] [[aju]]d. [[Kalkun]]i aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! [[oinas|Oina]] pealuu! [[Neeger|neegritega]] teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma [[sarv]]ed pannud? Igavene [[siga|rõngasnina]], oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud [[kala]] oimud. [[Konn]]apoeg, ainult [[saba]] puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne [[vasikas]], [[kärbes|kärbse]] aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat [[tõestus|tõestada]]? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."▼
* [[Eesti]] võlu on elurikkuses. Meie [[maastik]], [[kultuur]], [[keel]] on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.▼
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]", II osa, 22. peatükk
** [[Kalevi Kull]], "Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda". Järelsõna [[Denis Noble]]'i raamatule "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Tallinn: Varrak, 2016▼
* Meie aeg on muusika. Üks meloodia. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju. ▼
* Spencer soovitab korraldada viiuli[[kontsert]]e ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik [[viiul]]iheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.▼
** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja" (tlk M. Käbrik, lk 211)
* [[Objektiivsus]]printsiipi saab minu arvates rakendada kogu inim[[kogemus]]ele, kuid sageli tundub see kohatu. Näiteks: mis on [[Bach]]i [[fuuga]]? Kas see on läbilõikeline invariant või kõigi selle muusikateose trükitud või kirjutatud [[koopia]]te, [[grammofoniplaat]]ide, esitluste helilainete jne ühine sisu?
** [[Max Born]], "Põhjuste ja muutuste loodusfilosoofia" (1949), 10. ptk, lk 125–126
* Nii nagu [[ingel|inglid]] ei tunne inimeste [[rõõm]]u, [[kartus]]t ja [[lein]]a, nii on muusika. See jääb kõlama omaette, maa ja taeva vahele, sinna, kus ei ole ei head ega kurja.▼
* [[Kundera]] [[romaan]]e lugedes olen tundnud, et saan [[tarkus|targemaks]], mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema [[lause]]s näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.▼
** [[
* [[Viin (linn)|Viin]] - muusika [[linn]]! See, mis end siiani selles linnas õigustanud on, õigustab ennast ka edaspidi. Ta [[rasv]]ast [[kultuur]]ivatsa katva [[vest]]i nööbid on lõhkemiseni pingul. Iga aastaga pundub ta veelgi paksemaks nagu uppunu, kes on kauaks [[vesi|vette]] ligunema jäänud. (lk 10)
34. rida ⟶ 40. rida:
** [[Elfriede Jelinek]], "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005
▲* Nii nagu [[ingel|inglid]] ei tunne inimeste [[rõõm]]u, [[kartus]]t ja [[lein]]a, nii on muusika. See jääb kõlama omaette, maa ja taeva vahele, sinna, kus ei ole ei head ega kurja.
* Kvintett on olemas meietagi, kuid ilma meieta teda pole olemas. Ta laulab meile, meie laulame temas, ja kuidagi kõneleb nende väikeste must-valgete putukate abil, mis on kobaras piki viit peent joont, üle maa ja vee ja kümne põlvkonna mees, kes kurdistunult muundas oma ammuse, kuuljana komponeeritud loomingu, täites meid kord kurbuse, kord hämmeldunud rõõmuga.
** [[Vikram Seth]], "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange. Tänapäev 2001, lk 90. (Mõeldud on Beethoveni keelpillikvintetti op. 104)
▲* [[Eesti]] võlu on elurikkuses. Meie [[maastik]], [[kultuur]], [[keel]] on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.
▲** [[Kalevi Kull]], "Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda". Järelsõna [[Denis Noble]]'i raamatule "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Tallinn: Varrak, 2016
* Eesti muusika ja Eesti [[mets]] on meie suur hingevara.
** [[Valdur Mikita]], "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]" Postimees, 23.02.2018
* Miks on võõrast aknast läbi linnamüra kostev ja ajuti sellesse kaduv muusika alati ilusam kui muusika ükskõik mis plaadilt, mille ise iial peale paned? ''Osta'' endale ilu, omandada seda plaatidel, piltidel, reiside kujul, milline arutu idee! Ilu on alati see, mida meil pole. Mis ''külastab'' meid. ▼
▲* Spencer soovitab korraldada viiuli[[kontsert]]e ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik [[viiul]]iheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.
** [[
▲* Meie aeg on muusika. Üks meloodia. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju.
▲* [Molotov:] "[[Idioot]]! Teie ei oska [[matemaatika]]s [[kõrv]]agi liigutada. Puupea! Sel on [[puder|pudrust]] [[aju]]d. [[Kalkun]]i aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! [[oinas|Oina]] pealuu! [[Neeger|neegritega]] teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma [[sarv]]ed pannud? Igavene [[siga|rõngasnina]], oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud [[kala]] oimud. [[Konn]]apoeg, ainult [[saba]] puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne [[vasikas]], [[kärbes|kärbse]] aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat [[tõestus|tõestada]]? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."
** [[
▲* Bethil olid oma vead nagu teistelgi. Ta polnud ingel, vaid inimlik väike tütarlaps, kes sagedasti "nuttis väikese pisara", nagu ütles Jo, sest ta ei saanud võtta muusikatunde ja tal polnud head klaverit. Ta armastas väga muusikat, harjutas nii kannatlikult kägiseval vanal riistal, et näis, nagu peaks keegi teda aitama (muidugi mitte tädi March). Kuid keegi ei aidanud ja keegi ei näinud Bethi salaja pühkimas pisaraid kollastelt klahvidelt, kui need olid häälest ära. Töö ajal laulis ta nagu lõoke, ta polnud kunagi liig väsinud, et mängida emale või õdedele. Päevast päeva lohutas ta end. "Ma tean, et kui olen hea, saan ma ikkagi kord õppida klaverimängu."
▲:Maailmas on olemas Bethe, kes on arglikud ja vaiksed, istudes nurgas, kuni neid vajatakse. Nad elavad teistele ja on nii rõõmsad, et keegi ei panegi seni nende ohvreid tähele, kuni väike süda lakkab tuksumast ja kaob õrn päikesepaisteline olevus, jättes järele vaikuse ja varjud. (lk 37-38)
▲* "Ema, miks ei armasta mister Laurence kuulda pojapoja mängu?" küsis Jo.
▲:"Ma pole kindel, kuid arvan, et põhjuseks on see, et Laurie isa abiellus itaallannaga, kes oli helikunstnik. See ei meeldinud vanahärrale, kes oli väga uhke. Laurie ema oli hea, armas ja haritud, kuid ta ei meeldinud mister Laurence'ile. Peale poja abiellumist ei tahtnud ta teda enam näha. Mõlemad surid, kui Laurie oli alles väike, ja siis tõi vanaisa ta oma juurde. Poiss on Itaalias sündinud, ta pole tugeva tervisega. Arvan, et vanahärral on hirm teda kaotada ja see teeb teda nii murelikuks. Laurie armastab vaistlikult muusikat, sest ta on ema sarnane. Võib-olla kardab vanaisa, et ta kord tahab saada kunstnikuks. Laurie muusikaanne meenutab talle naist, keda ta ei sallinud. Ja seepärast "läks ta tuliseks", nagu Jo ütleb."
▲:"Taevake, kui romantiline," hüüdis Meg.
▲:"Kui rumal," ütles Jo, "olgu ta klaverikunstnik, kui ta seda tahab. Kuid teda ei tohiks piinata kolledži saatmisega, kuhu ta ei taha minna." (lk 52)
▲* [[Louisa May Alcott]], "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995
▲* Miks on võõrast aknast läbi linnamüra kostev ja ajuti sellesse kaduv muusika alati ilusam kui muusika ükskõik mis plaadilt, mille ise iial peale paned? ''Osta'' endale ilu, omandada seda plaatidel, piltidel, reiside kujul, milline arutu idee! Ilu on alati see, mida meil pole. Mis ''külastab'' meid.
▲* [[Kundera]] [[romaan]]e lugedes olen tundnud, et saan [[tarkus|targemaks]], mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema [[lause]]s näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
** [[Janar Ala]], "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16
==Luule==
| |||