Susan Hill: erinevus redaktsioonide vahel

* Olin kadunud kõigele peale omaenda [[hirm]]ude, võimetu otsustavalt, seostatult mõtlema, liikumisest rääkimata. Ent järk-järgult avastasin, kui õige on tõetera, mis väidab, et hirmul on suured silmad. Tunne kas tugevneb, kuni kohutavad sündmused ja kartus ajavad inimese pakku või hulluks, või siis vaibub ärevus vähehaaval ja ta võtab end kokku. (lk 126)

* Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju [[argus]]es süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks [[terve mõistus|tervet mõistust]] ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine [[nõrkus]]e märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis. (lk 140)