Kakskümmend aastat hiljem: erinevus redaktsioonide vahel

:"Raoul, tehke alati vahet kuninga ja kuningavõimu vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub jumala tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu printsiip on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud. (lk 237-238)

* Prints vaatas Grimaud’ poole. Grimaud aga silmitses seinakella. Oli vaevalt veerand seitse - niisiis tuli veel oodata kolmveerand tundi. Et võita veerand tundi, tõi prints ettekäändeks huvitava raamatu ja palus, et tal lubataks peatükk lõpetada. La Ramée astus tema juurde ja heitis pilgu üle ta õla, et näha, milline raamat haaras printsi nii, et ta laudaasumisega viivitas, kuigi õhtusöök oli juba ammu serveeritud. Need olid Caesari kommentaarid, mille ta härra de Chavigny käsu vastaselt ise oli hertsogile kolme päeva eest muretsenud.

* "Mõni minut enne kella seitset," jätkas hertsog, toimides vastavalt oma sõnadele, "lõikan pirukal pealmise osa ära, leian sealt kaks pistoda, nöörredeli ja suutropi. Tõstan ühe pistoda la Ramée rinnale ja ütlen: armas sõber, see kurvastab mind küll väga, aga kui sa teed vähimagi liigutuse või karjud, oled surnud mees." Nagu ütlesime, toimis hertsog lõpuks oma sõnadele vastavalt. Hertsog seisis la Ramée kõrval ja hoidis pistoda otsa ta rinnal, nii et vestluskaaslasel ei võinud hertsogi otsusekindluses vähimatki kahtlust olla. Vahepeal tõmbas ikka endiselt vaikiv Grimaud pirukast teise pistoda, nöörredeli ja suutropi. La Ramée põrnitses neid esemeid üha kasvava hirmuga. (lk 247)

* "Ja nüüd suutropp," ütles vaene la Ramée, "ilma selleta antakse mind kohtu alla, sest ma ei karjunud. Toppige aga suhu, monsenjöör, toppige suhu."

:"Ei, lähen, nagu olen."

:"Kuid te olete higist läbi imbunud ja tolmuga kaetud, teie saapad on porised."

* Nad sõitsid kiires traavis minema ja jõudsid kardinali paleesse kella veerand kaheksa paiku. Tänavail oli rohkesti rahvast, sest oli nelipühade laupäev. Inimesed vaatasid imestunult kaht ratsanikku, kellest üks oli nii värske nagu nõelasilmast tulnud, teine nii tolmune, nagu tuleks otse lahingust. Ka Mousqueton tõmbas endale logelejate pilke ja kuna "Don Quijote" oli sel ajal parajasti väga moes, siis ütlesid mõned, et see on Sancho, kes on kaotanud oma endise isanda ja leidnud kaks uut. (lk 255)

* "Oh õnnetust!" kaebas d’Artagnan. "Oli üksainus inimene maailmas, kes oleks võinud mind kinni pidada, ja saatus pidi paiskama just tema minu teele. Mis ma ütlen kardinalile?"

* [Athos:] "D'Artagnan, ma armastasin sind nagu oma poega, Porthos, sinuga magasime kümme aastat külg külje kõrval. Aramis on teie, nagu minugi vend, sest ta armastas teid, nagu mina praegugi teid armastan ja alati armastan. Mis võib meile tähendada kardinal Mazarin, meile, kes me trotsisime sellise mehe kätt ja südant nagu Richelieu? Mis tähendab meile see või teine prints, meile, kes me säilitasime ühele kuningannale tema krooni? D’Artagnan, ma palun teilt andestust, et ristasin eile teiega mõõgad. Aramis vabandab niisamuti Porthose ees. Ja nüüd vihake mind, kui suudate. Mina aga, vannun seda, tunnen teie vihast hoolimata teie vastu ainult lugupidamist ja sõprust." (lk 296-297)

* "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.

:"Minul on," ütles ta.

:"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see tõotus sobib teile?"