Søren Kierkegaard: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
9. rida:
==Tema kohta==
* [[Udu]] oli hajunud, Kasper seisis ninapidi [[raamaturiiul]]is, ta silme ees olid [[Kierkegaard]]i kogutud teosed, [[fuuga]] sellest, et mitte keegi meist ei taha kuulata iseenese sisse, sest heli on põrgulik. (lk 113)
** [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008
* Võtsin riiulist Kierkegaardi "Surmatõve". Lugesin seda [[neli]] aastat tagasi [[kevad]]el [[Vilsandi]]l. Käisin istumas ühel soojal metsalagendikul ja Kierkegaardi lugemas. Hirmsaid [[raamat]]uid peab lugema ilusates kohtades. Mu [[süda]] oli sellest vaimustatud, ma uskusin, et seal on [[tõde]], mis mind muudab. Miski pole mind muutnud. Ma ei mäleta, mida Kierkegaard kirjutas. Valetan: mäletan ka. Kirjutas meeleheitest. Et jumalatus on lõputu [[meeleheide]], julgematus ei meeleheitest loobuda ega ka meelt päriselt ära heita. Meeleheites mõnulemine omal moel. Viljatu ja hirmus. Tegin raamatu lahti, seal seisiski: "meeleheide on patt". Kirjutamine on mind vahel meeleheitest läbi ja välja viinud. Vähemalt ajutiselt, võib-olla petlikult. Aga aitäh sellegi eest.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 76
| |||