Jane Austen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
==Tema kohta==
* Kirjanduslooliselt on Jane Austen huvitav paradoks, kes ei võtnud õieti tooni mitte omaenda ajastult, vaid jäi paljuski truuks eelmise, kaheksateistkümnenda sajandi vaimule, elas edasi juba möödunud või möödumas olevate aegade õhustikus. Tema romaanides elustub maailm, mida poliitilised, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised vapustused olid küll juba murendanud, kuid millest tubli tükk oli siiski veel alles, neis kangastub vaikne härrandlik maaelu oma väga praktiliste ideaalide ja väga ilmsete naeruväärsustega. Mingis pealiskaudses mõttes oli ta ajast maha jäänud kirjanik, kes veetis kogu elu idüllilistes maakohakestes ja provintsilinnakestes, perekondliku tutvusringi kitsa raami sees. (lk 355)
* Koos arvukate õdede-vendadega tegi ta just seda, mida peamiselt teevad tema tegelased kõigis kuues lõpetatud romaanis - käis külas ja võttis külalisi vastu, harrastas mitmesuguse sügavusastmega viisakat flirti, tantsis ballidel, mängis seltskondlikke mänge, abistas majapidamises, luges raamatuid, pidas kirjavahetust ja vestles, vestles, vestles. See oli tema maailm, ta tunnistas selle omaks ja hoidis sellest kinni. (lk 356)
* Kõik lõpetatud romaanid on kaunikesti sarnased, kõik nad varieerivad ühte ja sama põhiskeemi: kangelannal on valida mitme pealtnäha pasliku džentelmeni vahel ja valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide elimineerimise meetodil. Iga kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, millest tuleb vabaneda, et kampaania edukalt lõpule viia ja sisemist küpsust saavutada. Jane Austen on irooniline oma kangelaste, nende nõrkuste ja veidruste, aga mitte selliste põhiväärtuste suhtes nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus. Selle täiskomplekti taotlemine oli keskmise inimese elusisuks Jane Austeni ajal nagu nüüdki, edu korraga kõigil kolmel rindel haruldane ja ebakindel, kompromislik leppimine õnne kolmainsuse kahe või üheainsagi komponendiga täitsa tavaline. (lk 358)
** [[Henno Rajandi]], "Saatesõna". Rmt: Uhkus ja eelarvamus. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1985
* Suurem osa tema kirjanduslikust pärandist on kirja pandud söögilaua nurgal ja salaja. Räägitakse, et ta olevat koguni keelanud uksehingi õlitada, sest nende kriuksumine hoiatas teda teiste tulekust. Aga kirjutama hakkas ta juba neljateistkümneaastaselt ja alustas — ''sic!'' — vägagi teravmeelse paroodiaga tollal väga moes olnud sentimentaalsele romaanile, kus kangelased tunnete üleküllusest muudkui minestasid, käsi ringutasid ja armastusse surid. (lk 691)
* Oma suhtumist tegevusse ei väljenda ta kunagi aktiivse sekkumisega jutustusse, vaid kasutab esimesena inglise kirjanduses äärmiselt individualiseeritud dialoogi, otsest kõnet, kusjuures tema tegelaste sõnad ei pruugi alati peegeldada nende tegelikku hingeseisundit, mida eksponeerib tegevuse käik. (lk 692)
| |||