Jane Austen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
* Koos arvukate õdede-vendadega tegi ta just seda, mida peamiselt teevad tema tegelased kõigis kuues lõpetatud romaanis - käis külas ja võttis külalisi vastu, harrastas mitmesuguse sügavusastmega viisakat flirti, tantsis ballidel, mängis seltskondlikke mänge, abistas majapidamises, luges raamatuid, pidas kirjavahetust ja vestles, vestles, vestles. See oli tema maailm, ta tunnistas selle omaks ja hoidis sellest kinni. (lk 356)
* Kõik lõpetatud romaanid on kaunikesti sarnased, kõik nad varieerivad ühte ja sama põhiskeemi: kangelannal on valida mitme pealtnäha pasliku džentelmeni vahel ja valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide elimineerimise meetodil. Iga kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, millest tuleb vabaneda, et kampaania edukalt lõpule viia ja sisemist küpsust saavutada. Jane Austen on irooniline oma kangelaste, nende nõrkuste ja veidruste, aga mitte selliste põhiväärtuste suhtes nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus. Selle täiskomplekti taotlemine oli keskmise inimese elusisuks Jane Austeni ajal nagu nüüdki, edu korraga kõigil kolmel rindel haruldane ja ebakindel, kompromislik leppimine õnne kolmainsuse kahe või üheainsagi komponendiga täitsa tavaline. (lk 358)
* See hiilgava loomupärase andega preili sattus saatuse tahtel elama väga piiratud väljavaatega pesakesse, kust ta surmatunnini välja ei pääsenud ega üritanudki pääseda. Aga selle, mis tal oli, oskas ta põhjani ammendada. Läbinägelikult, ürgnaiseliku detailimeelega sondeeris ta ainult seda, mida ta hästi tundis, ja korvas haarde kitsuse uuringute sügavusega. (lk 359)
** [[Henno Rajandi]], "Saatesõna". Rmt: Uhkus ja eelarvamus. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1985
| |||