Hõbevalge: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
8. rida:
* Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame. (lk 17)
* Mõistan biolooge, kes ei salli sõnatähendust valaskala põhjusel, et vaal ei ole kala, vaid imetaja. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise monumendiga, mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse minevikku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. Kultuur on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta merenduse algusaegu! (lk 20)
* Pythease informatsioonist kumab läbi hämmeldus, Põhjala suurejooneliste loodusnähtuste sügav tunnetamine. Kreeklastele nii tavalised mereretked Vahemerest Musta merre ei muutnud tähtede asendit taevas, päikese kulgu ega päeva pikkust. Pythease reis lõunast põhja purustas tema staatilise maailmapildi. Loodus oli karm ja võõras, veelgi võõramaks osutus Põhjala taevalaotus. Valged ööd?! See oli vapustav avastus. Nimetagem seda Koidu-Hämariku fenomeniks. (lk 42)
* Vanimad kalendrikatsed, nagu nüüd teame, ulatuvad 35 aastatuhande taha. Nii pikk aeg ei ole enam poeetiliselt tunnetatav. Võiksime seda väljendada steriilse vormeliga 1,07x10¹² sec. See ei ole isegi tühi tuul, vaid nähtamatu salakirjaga täidetud leht valget paberit, mille peale võiks kirjutada soneti ekstaasist või heinamaarjapäevast. (lk 57)
* Ennist rääkisime jõuludest kui hirmupäevadest. Perekond kogunes ümber kustuva ja vaevaliselt taassündiva päikese, mille sümboliks oli öö läbi valvatav tuli. Talvise pööripäeva — kustuva päikese — tavandid seostuvad kõige otsesemalt seaga, seostuvad seejuures hulganisti ja tähendusrikkalt. Siga oli mõistagi tähtis koduloom, kuid kombestik, folkloor ja keel tõstavad ta muude koduloomade hulgast järsult esile ning reedavad tema sootuks erandlikku osa muinasuskumustes. Seda on varemgi märgatud ja püütud mitmeti seletada. Siga õpetanud inimese maad kündma. (lk 62)
| |||