Hõbevalge: erinevus redaktsioonide vahel

* ... kõigist loodusjõududest on [[meri]] kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa[[mets]]a rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme ja kõik me kanname endas mere märke. (lk 9)

* Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult [[mägi|mägedeks]] nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles[[keel]]es, kuid muidugi ei ole see metsade ega [[vesi|vete]] hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade [[sosin]], nende tööde[[töö]]de ja rõõmude[[rõõm]]ude, vaevade[[vaev]]ade ja heitluste, tõdede[[tõde]]de ja vastutõdede kauge [[kaja]]. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada [[dialoog|kahekõnet]] seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi[[monoloog]]i nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. (lk 9)

* Kui aastaid tagasi püüdsin esimest korda sõita [[haabjas|haabjal]] üle kauni ja kiirevoolulise Nüüna [[jõgi|jõe]], olin järgmisel hetkel jõe põhjas ja mäletan siiamaani kivide[[kivi]]de vahel lehvivaid veekasvusid, salapäraseid ja rohekaid, ning hõbedast jõepeeglit pea kohal. Handid naljatlevad, et haabjas sõitja peab keelt hoidma tingimata kesk suud[[suu]]d. (lk 11)

* Vitamiinideta[[Vitamiin]]ideta ei ole elu, kunstita[[kunst]]ita ei ole inimest. (lk 14)

* Sõnad[[Sõna]]d on omaette väikesed maailmad[[maailm]]ad, milles elab edasi muistsete põlvede [[ajalugu]]. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret[[aare]]t me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde[[tuul]]de pillame. (lk 17)

* Mõistan biolooge[[bioloog]]e, kes ei salli sõnatähendust valaskala põhjusel, et [[vaal]] ei ole [[kala]], vaid [[imetaja]]. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise monumendiga, mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse minevikku[[minevik]]ku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. [[Kultuur]] on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta merenduse algusaegu! (lk 20)

* Pythease informatsioonist kumab läbi hämmeldus, Põhjala suurejooneliste loodusnähtuste sügav tunnetamine. [[kreeklased|Kreeklastele]] nii tavalised mereretked [[Vahemeri|Vahemerest]] [[Must meri|Musta merre]] ei muutnud tähtede[[täht]]ede asendit [[taevas]], päikese[[päike]]se kulgu ega päeva[[päev]]a pikkust[[pikkus]]t. Pythease[[Pytheas]]e reis lõunast põhja purustas tema staatilise maailmapildi. [[Loodus]] oli karm ja võõras, veelgi võõramaks osutus Põhjala taevalaotus. Valged ööd?! See oli vapustav [[avastus]]. Nimetagem seda Koidu-Hämariku fenomeniks. (lk 42)

* Vanimad [[kalender|kalendrikatsed]], nagu nüüd teame, ulatuvad 35 aastatuhande taha. Nii pikk aeg ei ole enam poeetiliselt tunnetatav. Võiksime seda väljendada steriilse vormeliga 1,07x10¹² sec. See ei ole isegi tühi tuul, vaid nähtamatu [[salakiri|salakirjaga]] täidetud leht valget paberit[[paber]]it, mille peale võiks kirjutada [[sonett|soneti]] ekstaasist[[ekstaas]]ist või heinamaarjapäevast[[heinamaarjapäev]]ast. (lk 57)

* Ennist rääkisime jõuludest[[jõulud]]est kui hirmupäevadest. [[Perekond]] kogunes ümber kustuva ja vaevaliselt taassündiva päikese, mille sümboliks[[sümbol]]iks oli [[öö]] läbi valvatav [[tuli]]. Talvise pööripäeva[[pööripäev]]a — kustuva päikese — tavandid seostuvad kõige otsesemalt [[siga|seaga]], seostuvad seejuures hulganisti ja tähendusrikkalt. Siga oli mõistagi tähtis [[koduloom]], kuid kombestik, folkloor ja keel tõstavad ta muude koduloomade hulgast järsult esile ning reedavad tema sootuks erandlikku osa muinasuskumustes. Seda on varemgi märgatud ja püütud mitmeti seletada. Siga õpetanud inimese maad kündma[[künd]]ma. (lk 62)

* [[Seitse]] korda mõõda, siis lõika otse.