Aili Vint: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
* Meie õnneks saime ERKI Üliõpilaste Teadusliku Ühingu varjus toimetada vabalt ja iseseisvalt. Olime üllatunud, et meid toetasid – ja isegi tiivustasid – meie õppejõud-professorid Leo Soonpää, Boris Bernstein, isegi rektor Jaan Vares ning kõik tolleaegsed noored kunstiteadlased: Sirje Helme, Jaak Kangilaski, Evi Pihelgas, Eha Komissarov. Nii ei osanud Venemaa poolt meile riiki juhtima sokutatud juhid kahtlustadagi, millega me, tudengihakatised, tegelikult tegelesime. Ega me isegi ei mõistnud, et õõnestame sotsrealismi alustalasid. (Õpinguteajast ERKIs).
* Kunstnikutüüp on inimene, kes igal hetkel oma elus annab oma parima, mida ta sel hetkel suudab. Ja sellepärast ei ole keegi meist ära teeninud ei eiramist ega süüdistusi, ka enda poolt mitte.
* Moekunst on üks kõige-kõige loomingulisem kunstiliik, seal voolab kõigi kaunite kunstide sünergia. [[Mood]] peegeldab maailma hetkeseisu perfektsemalt kui ükski teine kunstiliik. [[Maailm]] muutub minutitega[[minut]]itega! Kui peaksin praegu kunstnikuna[[kunstnik]]una alustama, siis valiksin erialaks moekunsti.
** Kaarin Kivirähk, "Aili Vint: ideed hõljuvad õhus, oska need ainult õigel ajal ja õiges kohas kinni püüda". Eesti Ekspress, 26. märts 2018
 
 
* Palaval suvepäeval, keset tolmust[[tolm]]ust linna[[linn]]a, mängisime [[meri|mere]] ääres olemist. Üks [[laps]] pani oma silmad[[silm]]ad kinni ja teine talutas teda päikese[[päike]]se käest [[vari|varjulisse]] kohta. See, kel silmad kinni olid, pidi varju jõudes hõiskama: „Meres"Meres!" Ja kui ta päikese kätte tagasi toodi, pidi hüüdma: „Rannas"Rannas!" Ega merest hea meelega välja tulla tahtnud keegi. Senini, kui mere äärde jõuan, ulatan talle oma lahtise pihu. Nagu lapsepõlves[[lapsepõlv]]es kombeks oli, andsime merele kui omasugusele ikka kättpidi tere.
* Aili Vint: Õnneks kohises ka mets nagu meri. Õpetajate Leht, 17. jaanuar 2014
 
 
* Minu jaoks on meri alati uus. Ma ei maali kunagi üht ja sama merenägu. Et erinevaid meremeeleolusid endasse koguda, käin nii palju kui võimalik mere ääres ja jälgin teda, kuni kohtun hetkega, mis mind kütkestab. Kui tavaline meri muutub eriliseks. Siis tuleb kiiresti leida, mis on see, mis hinge liigutab. Jälgin väga täpselt värve[[värv]]e ja vorme[[vorm]]e. Just merevormide meeldejätmine on keeruline, sest meri ju liigutab end pidevalt. Kui [[fotoaparaat]] on käepärast, siis teen merevormidest hästi palju pilte. Need on nagu spikrid, mida vaadates ma tuletan nähtut meelde, et siis puhastada ja õilistada merevorme.
* [[Mägi|Mäed]] on otsekui hangunud tormine[[torm]]ine meri. Kui lennuki[[lennuk]]i aknast vaadata, on mäed nagu merelained. On madalad lained[[laine]]d ja üha suuremad, ning siis üks kõige vägevam – üheksas laine. Seejärel on pisut siledamat maad ning jälle kerkivad üha uued lained, mille harjad murduvad järgmisel hetkel kivistunud lainevahuks.
* Koopas oli inimese esimene kodu ja ma usun, et meis endis on ka üks [[koobas]]alateadvuse[[alateadvus]]e koobas. Ma toetun oma loomingus[[looming]]us sellele üsna palju. Ma enne tunnen ja siis alles mõtlen, miks ma nii tunnen.
* Armastan siiani jälgida, kuidas tuuled[[tuul]]ed lõbutsevad ja hullavad merelainetes, kuidas nad tuuseldavad [[rand|rannal]] [[kõrkjas|kõrkjaid]] ja põõsaid. Kui olin väike, pinnisin emalt, kas on olemas värvid, millega saaks tuult maalida. Kui ema küsis, miks mul seda vaja on, vastasin, et tahaksin tuult nähtavaks teha.
* [[Naer]] iseenda üle on oluline kunstnikule. Vastandiks võib olla [[depressioon]], isegi kokkuvarisemine. Kunstnik teeb oma tööd kõrgendatud meeleseisundis. Kui kunstnikuhing saab sel hetkel ühe nätaka ja kukub väga kõrgelt alla kurvameelsusesse, siis ta peab [[tahtejõud|tahtejõuga]] nii kiiresti kui võimalik end püsti ajama. Kui jääda kokkuvarisenuna konutama, siis võib sedaviisi olla palju aastaid. Nii on juhtunud küll kunstnikega, ja seda vaid teise poolt öeldud mõne üksiku õela [[sõna]] pärast.
* Taevast[[Taevas]]t ma kardan maalida, aga saan hakkama. Muide, taevast on lihtsam maalida kui merd. Ja meredest on kõige keerulisem just tasane meri. Tead, kui raske on tühja meremassi lõuendil[[lõuend]]il pikali saada, et meri ei oleks su ees nagu plank püsti. Siis tuleb sammhaaval väga peenelt värve jälgides hakata eest kaugusesse[[kaugus]]esse minema – ikka heledamaks ja heledamaks, kuni jõuad silmapiirile[[silmapiir]]ile välja.
** Tanel Veenre, [https://epl.delfi.ee/artikkel/51300313/aili-vindi-siseatlas? Aili Vindi siseatlas]. Eesti Päevaleht, 23. juuli 2011
 
 
* [[Eesti keeleskeel]]es on ilus sõna kuma, mis on minu meelest ümbritseva vastuvõtt ja ühtlasi sama palju endast äraandmine. See istub minus lapsest saati. Mäletan, kuidas ma võilille[[võilill]]e kasvatasin. Meil oli Rakveres[[Rakvere]]s porine hoov ja need kohad, kuhu autorattad ei pääsenud, külvasin täis aasalt korjatud ristikuseemneid[[ristik]]useemneid. Hoovi uhkeimaks lilleks[[lill]]eks sai aga trepinurka istutatud võilill.
* [[Valgus]] ja vari ja kuma nende vahel – nii ongi ju maailm loodud. Ka valgusega mängimist alustasin lapsepõlves. Kõige kummalisem ongi, et kõik, mis ma lapsepõlves olen teinud, hakkab nüüd teoks saama. Kõik!
* Usun, et kõik, mis lapsepõlves kogetuna kunstnikule peale pressib, on õige tema kunsti jaoks. Tänapäeval aga kipuvad näituste kuraatorid ja kunstiteadlased loojateks, kunstnikud nende ideede[[idee]]de teostajateks. Kunstniku ürgsed anded hääbuvad.
:Aga ka kunst peaks olema nagu kuma, mis leevendab üleminekut valgusest varju. Pärast valguse ja tema kumaga sügavuti tegelemist, mida pean oma loomingus vapustavaks avastuseks[[avastus]]eks, on vapustavalt raske siia määrdunud maailma tagasi tulla. Kumama.
* Igavene lapsemeelsus on loomise [[allikas]] ja seda ei tohi ära kaotada. [[Loovus]] on lapsemeelne tahtmine midagi hoopis teisiti, tagurpidi, lusti ja rõõmuga[[rõõm]]uga teha, mitte rutiinis[[rutiin]]is rügada. Nagu [[täiskasvanu]] seda teeb. Neil on ainult mured ja probleemid. Täis. Kasvanu. Oi, kui õudne sõna.
* Maalimise kõrghetkedel tunnen, et olen ise Meri. Kui Meri maalib Merd, vaat siis alles tuleb maal!
* Ja ma elangi nagu kahe mehega.
:Üks on [[kirjanik]], teine kunstnik. Keda ma vaevu talun, on kirjanik. Kas te siis ei tea, et kirjanik on igavene iriseja, õiendaja ja viriseja, ähib ja puhib, ei maga ja on tujust ära? Ja kui lõpuks raamatu[[raamat]]u valmis saab, ei taha sellest juttugi teha. Kirjutamise ajal peab aga kodus[[kodu]]s kikivarvul käima, sest tal võib mõte peast ära joosta.
:Aga kui ta kunstnik on, siis läheb hommikul ateljeesse[[ateljee]]sse, tuleb õhtul koju ja on nihuke õndsa olemisega, räägib, mida ta kõike tegi. (Sosinal.) Ta on palju parem inimene!
* Meri on ju suur ja ma pean saama laamendada nagu merigi laamendab.
:Aga meri on ikka vahva elukas küll. Mulle meeldib tema [[ükskõiksus]]. Temal täitsa kama kaks, kelle ta võtab või kelle jätab, keda kannab või keda uputab. Tema on! Vahel leebe ja nii soe ja õrn. Ja need päikeseloojangud[[päikeseloojang]]ud, kui vesi on täiesti vaikne... Taeva [[peegeldus]] peal. Ja sina poed selle peegelduse sisse...
* Verni Leivak, "Aili Vint ja tema värviline kuma", Postimees, 29. mai 2010