Marta Sillaots: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Marta Sillaots''' (sündinud Reichenbach, abielludes Gerland, eestistatult Marta Rannat) (12. mai 1887 Rakke – 15. juuli 1969 Tallinn) oli eesti kirjanik, tõlkija ja kirjan...' |
|||
19. rida:
* Aga kas võib luuletajast saada "tarbemeest", keda võib lõa otsa siduda? Vaevalt küll. Seepärast on hea, et autor lõpetab romaani Ekke kojutulekuga ning jätab ütlemata, mis Ekkest edasi sai. Mitte sellest pole ta jutustada tahtnud, vaid armastuse mitmepalgelisest imest, mille lätteks on naise süda, kust see oma kiiri heidab mehe teedele, pannes teda tegusid tegema või neid tegemata jätma - selle järgi, missugusest puust see mees on tahutud. (lk 226, "Naiskujude ülesandest August Gailiti romaanis "Ekke Moor", algselt ilmunud väljaandes Ammukaar I 1942)
* Inimene võrsub kodumullast, juurdub sugukonna ja tõu veres, kaevab aja õhkkonnas; loova isiku toodangut hinnates tuleb neid tegureid arvesse võtta: rassilised ja sugukonnalt päritud omadused määravad looja iseduse põhitooni, lapsepõline kodu kujundab temperamendi, kalduvused ja ilmavaate, aeg annab esialgse tegutsemissihi ja eneseväljendusvahendid.
:Koduõhkkonnas valminud iselaadi on raske ümber kujundada, tõuomadused pole üldse hüljatavad, kõige lõdvem on side ajaga - pole ju aeg ise mingi püsiv mõiste —, iga uue hommikuga saab homsest täna ja tänasest eile. Vaimutööline ripub ajast sagedasti ainult tegevuse algul, hiljem annab tema ajale rohkem kui aeg temale. (lk 233, "August Kitzbergi toodang. Kitzbergile seitsmekümnendaks sündimise päevaks" - algselt raamatuna Tartu: Noor-Eesti, 1925)
* Kahekordselt hinnata tuleb selle töö saavutusi, kus nagu Tammsaare juures peaaegu kogu vormitöö toimub seespool, alateadvuslikus saamis- ning poolteadlikus valmimisprotsessis. Tammsaare ei kuulu, nagu näiteks Tuglas, kannatlikkude viimistlejate, innukate paberi kallal nokitsejate kilda; tema teosed valmivad vaimus, küpsevad siseilmas, et siis ahne kiirusega paberile fikseeruda. Selline töötamisviis jätab teosele paiguti mingi lõpuni viimatuse jume; sel kombel tekkinud teosed mõjuvad aga ühtlasi otsekohesemalt ja vahenditumalt kui põhjalikult ja hoolikamalt viimistletud tooted. (lk 373, "A. H. Tammsaare looming", algselt raamatuna Tartu: Noor-Eesti 1927)
* Tammsaares endas näib juba loomult olevat nii palju eesti maamehe visadust (ideesse kiindumuses), kohmakat iseteadvust ja isepäinis olla tahtmist, mõtiskleja rahu ning tasakaalu, et need rahvuslik-raskepärased iseloomujooned väljenduvad paratamatult ka tema toodangus. Kuid Tammsaare toodang tervikuna võetult peegeldab sama suurel määral ka praeguse eesti rahva hää osakese "vurleiseloomu", mitte milleski juurduva, minevikutraditsioonideta kultuurilise tõusikluse, üleöö maainimesest linlaseks "arenenu" kerglaselt hellikut iseteadlikkust, naeruväärsuseni ulatuvat vaimlist alpust ühes seesmise vaimu- ja kultuuriõõnestusega, püüet välise läikega pimestada. (lk 383, "A. H. Tammsaare looming")
* Seni kui inimene on mõtleja olend, vajab ta vaimu paratamatult; kui ta ajuti tõstabki vaimu vastu mässu, siis selgub hiljem ometi, et ta on võidelnud vaid teatava suuna, mitte vaimu enda vastu: igasugune "lahtimõtestamine" on lõplikult ikka ainult "edasimõtestamise" algus. (lk 441, "Hugo Raudsepp", algselt ajakirjas Looming nr 4/1936)
==Välislingid==
| |||