Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
* Toompeal elasid ainult krahvid, parunid ja nende kojamehed, keda aga ei nimetatud selle nimega, vaid hüüti "Hausaufseher" (majaülevaatajad). Nad püüdsid igati oma välimuses, käitumises ja liigutustes sakste "väärikust ja hoiakut" järele aimata. Meie kojamadam pr. Steinberg (neid tituleeriti alati proua ja härra, mina hakkasin hüüdma teda "tante Tembi" ja selleks ta meile siis ka jäi) nägi välja täpselt nagu Ungru krahvinna. Mõlemad kandsid musta tanu (Spitzenhaube) ja musta kleiti, nii et esimese pilguga ei saanud ütelda, kes on kes. Pealegi tuletas pr. Steinberg oma meeldiva välimusega ja väärika sirge hoiakuga enam meelde daami kui kojamadamit. Ainult tänaval tundsid ära kojamadameid, sest nad ei kandnud kunagi kübarat nagu "saksad", vaid musta peenest lõngast heegeldatud rätikut (mis meenutas haapsalu rätikut), mõnikord ka siidrätti. (lk 13)
* Meie laste paradiis aga oli lossiaed, koht, kus praegu asub vene katedraal. Mulle tundub veel praegugi, et nii ilusaid puid ja lilli, nagu "meie" lossiaias, pole ma kusagil näinud. Kui tagasi mõtelda, siis võisid need olla ainult "sirinad" (sirelid), akaatsiad ja kibuvitsad, meie "roosid". Olin üksteist aastat vana, kui aed hävitati. Käisin juba vene gümnaasiumis ja meie laulukoor, kuhu ka mina kuulusin, pidi laulma katedraali nurgakivi panekul. Kui nägin suurt musta auku, mis asus minu lapsepõlveparadiisi kohal, läks süda kurvaks ja hakkasin nutma. (lk 14)
* Tuba oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli käimla. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt pääsukesepesaga: august võis vaadata otse alla 15-20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas tuul isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu õhupalli tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas. (lk 17)
* Kaheaastasena kadunud mul söögiisu ja ma joonud ainult piima. Vanemad muutunud rahutuks ja viinud mu arsti juurde, kes kuuldes, et laps nii palju piima saab, leidnud, et "lapse soolikad rasvas", soovitanud anda dessertlusikatäis portveini päevas. Ma istunud siis pingil, ühes käes veiniklaas ja teises "juudi matska" või "niknäk" (küpsis) ja viitnud rahulikult sellega aega, ema aga saanud segamata töötada. (lk 18)
* Meri perekonnaga ühenduses meenub ka üks ese, mis tol ajal päris tarviliku esemena kuulus nii-ütelda korterisisustuse hulka, nimelt süljekauss. See oli väike ilus vasknõu, mis täideti puhta liivaga ja poleeriti tihti, nii et hiilgas juba kaugelt toanurgast sisseastujale vastu. Mõnes perekonnas oli neid mitu tükki, kehvemail ka puust neljanurgelised madalad kastid pika kepitaolise pidemega, ka neis oli nii valge ja peenike liiv, et kohe meelitas väikesi lapsi enda poole. Nii juhtuski kord, et kui härra Meri köhis laua ääres ja sülitas sinna nurka, kus süljekauss seisis, tõstsid suuremad lapsed järsku kisa, et isa sülitas Edgarile pähe. Isa vihastas ja kukkus vanduma, et "kõik kohad lapsi täis, pole kohta, kuhu sülitada". (lk 26)
| |||