Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
* Kaheaastasena kadunud mul söögiisu ja ma joonud ainult piima. Vanemad muutunud rahutuks ja viinud mu arsti juurde, kes kuuldes, et laps nii palju piima saab, leidnud, et "lapse soolikad rasvas", soovitanud anda dessertlusikatäis portveini päevas. Ma istunud siis pingil, ühes käes veiniklaas ja teises "juudi matska" või "niknäk" (küpsis) ja viitnud rahulikult sellega aega, ema aga saanud segamata töötada. (lk 18)
* Meri perekonnaga ühenduses meenub ka üks ese, mis tol ajal päris tarviliku esemena kuulus nii-ütelda korterisisustuse hulka, nimelt süljekauss. See oli väike ilus vasknõu, mis täideti puhta liivaga ja poleeriti tihti, nii et hiilgas juba kaugelt toanurgast sisseastujale vastu. Mõnes perekonnas oli neid mitu tükki, kehvemail ka puust neljanurgelised madalad kastid pika kepitaolise pidemega, ka neis oli nii valge ja peenike liiv, et kohe meelitas väikesi lapsi enda poole. Nii juhtuski kord, et kui härra Meri köhis laua ääres ja sülitas sinna nurka, kus süljekauss seisis, tõstsid suuremad lapsed järsku kisa, et isa sülitas Edgarile pähe. Isa vihastas ja kukkus vanduma, et "kõik kohad lapsi täis, pole kohta, kuhu sülitada". (lk 26)
* Suuremat ärevust tekitas siiski juurviljamüüja, kes igal pühapäeval kella 8-9 ajal sõitis läbi meie tänava. See hobusemees, ka venelane, laulis vene keeles: "Zeleni, horošei zeleni!" (rohelist, head rohelist). Siis tulid kõik vankri juurde, kõigepealt jooksid muidugi lapsed, järele tulid pereemad ja teenijad. Meie lapsed saatsime teda tükk maad, vahel saime isegi istuda vankri serval. Enamasti osteti 5-10 kopika eest, siis sai supijuuri, kurki ja kapsast. Lillkapsas oli kallis ja see, kes ostis nii kallist kaupa või ka muidu kraami 30-50 kopika eest, tõmbas kõikide tähelepanu endale. (lk 26)▼
▲See hobusemees, ka venelane, laulis vene keeles: "Zeleni, horošei zeleni!" (rohelist, head rohelist). Siis tulid kõik vankri juurde, kõigepealt jooksid muidugi lapsed, järele tulid pereemad ja teenijad. Meie lapsed saatsime teda tükk maad, vahel saime isegi istuda vankri serval. Enamasti osteti 5-10 kopika eest, siis sai supijuuri, kurki ja kapsast. Lillkapsas oli kallis ja see, kes ostis nii kallist kaupa või ka muidu kraami 30-50 kopika eest, tõmbas kõikide tähelepanu endale. (lk 26)
* Siis käisid mööda hoove kandlemängijad "arfenistid", ka need olid venelased. Üks või kaks mängisid kannelt ja kolmas, enamasti naine, laulis kähiseva häälega vene romansse, millede sõnad just alati lastele polnud määratud. Kuigi ma tol ajal vene keelt ei kõnelnud, jäid mulle ühest laulust meelde mõned laused ühes viisiga: "Ljubila ja, stradala ja, a on podlets sgubil menja" (ma armastasin, ma kannatasin, aga tema kaabakas hukutas minu). Mäletan, et üks majaelanikest, kes vene keelt oskas, pahandas, et lubatakse tänavamoosekante sisse tulla ja lastele sääraseid laule laulda. Meie perenaise vend aga, kes vanadusest juba nõder oli, plaksutas käsi,
andis raha ja käskis korrata. (lk 27)
| |||