Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel

* Meri perekonnaga ühenduses meenub ka üks ese, mis tol ajal päris tarviliku esemena kuulus nii-ütelda korterisisustuse hulka, nimelt süljekauss. See oli väike ilus vasknõu, mis täideti puhta liivaga ja poleeriti tihti, nii et hiilgas juba kaugelt toanurgast sisseastujale vastu. Mõnes perekonnas oli neid mitu tükki, kehvemail ka puust neljanurgelised madalad kastid pika kepitaolise pidemega, ka neis oli nii valge ja peenike liiv, et kohe meelitas väikesi lapsi enda poole. Nii juhtuski kord, et kui härra Meri köhis laua ääres ja sülitas sinna nurka, kus süljekauss seisis, tõstsid suuremad lapsed järsku kisa, et isa sülitas Edgarile pähe. Isa vihastas ja kukkus vanduma, et "kõik kohad lapsi täis, pole kohta, kuhu sülitada". (lk 26)

* Suuremat ärevust tekitas siiski juurviljamüüja, kes igal pühapäeval kella 8-9 ajal sõitis läbi meie tänava. See hobusemees, ka venelane, laulis vene keeles: "Zeleni, horošei zeleni!" (rohelist, head rohelist). Siis tulid kõik vankri juurde, kõigepealt jooksid muidugi lapsed, järele tulid pereemad ja teenijad. Meie lapsed saatsime teda tükk maad, vahel saime isegi istuda vankri serval. Enamasti osteti 5-10 kopika eest, siis sai supijuuri, kurki ja kapsast. Lillkapsas oli kallis ja see, kes ostis nii kallist kaupa või ka muidu kraami 30-50 kopika eest, tõmbas kõikide tähelepanu endale. (lk 26)

* Vaekoja taga oli kahehobuse-voorimeeste seisukoht; mõni ühehobuse-mees seisis ka seal. Voorimees mängis suurt osa minu lapsepõlves, kuigi teda harva kasutati, sest pakkidega või turukorviga kojusõitmist võis enesele lubada ainult mõni jõukas daam. Tavaline kodanik võttis sõiduki ainult tähtpäevadel: õpetaja toodi voorimehega last ristima, samuti sõideti laulatusele, leerilaste õnnistamisele või matusele. Sel puhul võeti enamasti kahehobuse-voorimees. Kuna neid oli aga ainult viis või kuus, siis tuli vahel leppida ka ühehobuse-voorimehega. (lk 29)

* Voorimeestel olid oma seisukohad. Mäletan selliseid Kaarli kiriku vastas, Tõnismäel, Liivalaia ja Balesna (Lembitu) tänava nurgal, Suurel Karja tänaval lasteaia vastas. Kui mõni vajas voorimeest, pidi talle järele minema, telefoni ei olnud ju veel. Enamasti jäi see laste hooleks, kes seda suure rõõmuga tegid. See oli terve protseduur: kui näiteks mõni meie Tatari tänava - Väike Pärnu maantee kandist pidi Balti jaama sõitma, siis oli lähimaks voorimehe saamise kohaks Suur Karja tänav. Kui aga seal voorimehi polnud, oldi sunnitud minema teise seisukohta. Selletõttu algas voorimehe muretsemine juba üks-kaks tundi enne sõitu. Voorimeest kaubeldi seisukohal, sõit tellija koju oli tasuta ja pealekauba võeti ka lapsed või täiskasvanud tellija sõidukile, sellest oligi tingitud see laste suur valmisolek voorimehe otsimiseks. (lk 30)

* Peale saianaiste putkade oli Saiakangis veel mõned poed, kus müüdi lilli, suuremalt jaolt vahatatud paberist kunstlilli, mida müüdi "bukettidena", "krantsidena" ja ristidena. Vaesemad inimesed ostsid oma matuselilled ja pärjad ikka Saiakangi alt, oli odavam. Kevadeti müüdi seal ka aasalilli, roose, nelke ja n.ö. uhkemaid lilli seal ei müüdud. (lk 32)

* Ühel ilusal päeval tuli proua Schröppe minu juurde ja ütles kaunis pahase häälega: "Kogu aeg rääkis sinu ema, et paneb sind Töchterschulesse, aga nüüd tahab panna vene gümnaasiumi. Oleksin ma seda teadnud, oleksin sinuga enam vene keelt õppinud. Kõik teised lähevad Töchterschulesse, ma viin nad ise sinna, kuid sinuga läheb ema." Mina ise ei osanud sellest midagi arvata ja olin täitsa ükskõikne. Kodus seletas siis ema mulle, miks mind vene kooli saadetakse. See sündis just isa soovil, sest "vabrikus", s.t. raudteetehastes läheb kõik vene keelele üle, ta kaaslased on ka arvamisel, et meie eestlased ilma vene keeleta ikkagi kuigi kaugele ei jõua. (lk 34)

* Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)