Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
26. rida:
* Ristiema kohus oli kinkida lapsele ristimiskleit ja hõbedane teelusikas, kuna suurema dessert- või "pudilusika" annetas ristiisa. See "kohustuslik" kink ehk oligi ristiisade muretsemise raskuste põhjuseks. Seesugune lusikas maksis üle kahe rubla, kuna töölise päevapalk oli 80 kopikat - 1 rubla. (lk 66)
* Pruudil pidi tingimata olema valge kleit ja mida pikema slepiga, seda uhkem. Tuli ette juhtumeid, kus pruudil oli värviline kleit, enamasti helesinine, kuid seda ei loetud kombekohaseks, veel enam - leiti, et pruut ei julge ennast riietada valgesse, mis "puhtuse ja neitsilikkuse" sümbol. Vähegi korralikul kiriklikul laulatusel pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem neli, kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates pulmades tõusis see arv kuni kaheteistkümneni. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka roosad või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema peiupoiss. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga. (lk 66-67)
* Ka matustel oli oma kord. Leinaloori suuruse järgi otsustati lähemate sugulaste leina sügavust ja ka sugulust; mõni leinaloor ulatus peaaegu maani. Kuid kaugematel sugulastel ei olnud sünnis riietuda "sügavasse leina", nemad leppisid üsna lühikese looriga, mis tõmmati näo ette, või jälle ainult musta peakattega, millele kinnitati mõni krepist sleif või rosett. Alla kaheteistaastaste laste leinavärv oli valge, tüdrukuile seoti ümber must "šärpe" ja juustesse palmiti vastavalt kas mustad või valged paelad. Kuna selleealised poisid kandsid enamasti madruseülikondi, siis olid ka nendel valged madrusepluusid, kuid musta kraega, tavalise sinise asemel. Leeritamata tütarlapsed leinaloori ei kandnud. (lk 67)
* Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, tunnen kogu olemusega, milline tõeline rahu valitses tol ajal minu sünnilinnas. Ja kuna Tallinn oli kubermangulinn, siis võis oletada, et teistes väiksemates keskustes ja maal valitses veel suurem rahu.
:Koolides tuletati korduvalt meelde, et meie (selle all mõeldi kogu Vene riigi rahvast) oleme õnnelik rahvas, sest meil on rahuarmastaja keiser Aleksander III. Tema, see rahu-vürst, ei taha sõda ega tapmist. Kas see nüüd oli just keisri teene, kuid rahu valitses tõesti linnas, igas perekonnas, kus olid korralikud vanemad, eriti kui pereisad ei tarvitanud kurjasti alkoholseid jooke. (lk 72)
40. rida ⟶ 39. rida:
* Saali astudes paelus mu tähelepanu ilus kõrgekasvuline blond neiu, kes tantsis hardumusega. Küsisin Kannult, kes ta on. Kann ei tundnud. Kuid olin oma küsimusega tema uudishimu äratanud - sõbrad narrisid teda alati, et kui ta mõnda nägusat neidu näeb, siis on kohe armunud - ta ei saanud kuidagi enam rahu. Korraga hüüdis: "Küll tema teab!" ning ruttas vastu ühele musta kitsehabemega härrale, kes tantsijate vahelt läbi ukse poole tuli, haaras sellel vestinööbist kinni ja arvatavasti kordas mu küsimust. Mina kuulsin ainult vastust: "See on [[Marie Under]], aga ei see neiu pole sinu jaoks, tal on homme pulmad." Kann tõi mulle siis ka vastuse ja ühtlasi esitles kitsehabemega härrat, kes osutus advokaat Ferdinand Karlsoniks. Pärast teretamist pöördus Karlson Nikolai Kannu poole ja ütles: "Mis sa teiste järele pärid, kui endal neiu kaasas." Oma hämmastuseks kuulsin vastust: "Pole minu, kaitsen sõbra oma." (lk 115-116)
* Voldemar Lender sai koha "Dvigateli" vabrikusse, sest polnud "oma" inimest. Nimelt koosnes vabriku juhtkond eesotsas direktor Ksiezo-Polskiga poolakaist ning kuna vabanenud kohale parajasti oma kaasmaalast polnud saada, võeti eestlane. Direktor ütles seda Lenderile otse välja, et oleks viimane olnud venelane, poleks ta kunagi kohapakkumist saanud. (lk 121)
* Voldemar Lender oli vanale sõbrale Kolkale mänginud laulatusel vingerpussi. Ta naeris südamest, et saanud narrida Kolkat, kes alati nii kange olnud seda teistega tegema. Kann oli kreeka-õigeusuline, ning vastavalt talitusele hoitakse laulatuse ajal kroone pruutpaari peade kohal. Lender pidi hoidma krooni Kannu pea kohal, arvanud aga, et "hakkan ma kätt väsitama" ja seadnud krooni sõbrale ilusasti pähe. Küll raputanud viimane pead, küll vaadanud kurjalt talle otsa, näidanud koguni talle selja tagant rusikat, tema aga sosistanud: "Kanna oma koormat, ise soovisid!" (lk 121)
* Proua Helma Päts oli saanud saksa kasvatuse, kord ja korralikkus valitses ta kodus ja tegevuses. Võib-olla oli see ka teguriks, et meie vastastikku poolehoidu tundsime, sest samasugune kasvatus oli ka minule osaks saanud. Iseloomult tõsine, oskas ta ka nalja teha. Tundsime kord suurt lõbu tema jutust, kuidas ta raske vasekotiga pidi turule minema ja raske korviga sealt tagasi tulema. "Teataja" kassasse kogunes palju vaskraha.
Kuna polnud sünnis palku ja muid väljaminekuid õiendada vasega, siis leiti kõige otstarbekohasemaks anda vaskraha pr. Pätsile majapidamisrahaks. Ta õmmelnud siis pika riidekoti, umbes niisuguse nagu koolilaste kalossikotid, ja see käeotsas läinud turule. Kõik turunaised, eriti kalanaised, tundnud teda ja kui neil vahetusrahast puudus tulnud, siis hüüdnud valju häälega teda nimepidi ja palunud vahetada. (lk 123)
| |||