Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
40. rida:
* Voldemar Lender sai koha "Dvigateli" vabrikusse, sest polnud "oma" inimest. Nimelt koosnes vabriku juhtkond eesotsas direktor Ksiezo-Polskiga poolakaist ning kuna vabanenud kohale parajasti oma kaasmaalast polnud saada, võeti eestlane. Direktor ütles seda Lenderile otse välja, et oleks viimane olnud venelane, poleks ta kunagi kohapakkumist saanud. (lk 121)
* Voldemar Lender oli vanale sõbrale Kolkale mänginud laulatusel vingerpussi. Ta naeris südamest, et saanud narrida Kolkat, kes alati nii kange olnud seda teistega tegema. Kann oli kreeka-õigeusuline, ning vastavalt talitusele hoitakse laulatuse ajal kroone pruutpaari peade kohal. Lender pidi hoidma krooni Kannu pea kohal, arvanud aga, et "hakkan ma kätt väsitama" ja seadnud krooni sõbrale ilusasti pähe. Küll raputanud viimane pead, küll vaadanud kurjalt talle otsa, näidanud koguni talle selja tagant rusikat, tema aga sosistanud: "Kanna oma koormat, ise soovisid!" (lk 121)
* Proua Helma Päts oli saanud saksa kasvatuse, kord ja korralikkus valitses ta kodus ja tegevuses. Võib-olla oli see ka teguriks, et meie vastastikku poolehoidu tundsime, sest samasugune kasvatus oli ka minule osaks saanud. Iseloomult tõsine, oskas ta ka nalja teha. Tundsime kord suurt lõbu tema jutust, kuidas ta raske vasekotiga pidi turule minema ja raske korviga sealt tagasi tulema. "Teataja" kassasse kogunes palju vaskraha. Kuna polnud sünnis palku ja muid väljaminekuid õiendada vasega, siis leiti kõige otstarbekohasemaks anda vaskraha pr. Pätsile majapidamisrahaks. Ta õmmelnud siis pika riidekoti, umbes niisuguse nagu koolilaste kalossikotid, ja see käeotsas läinud turule. Kõik turunaised, eriti kalanaised, tundnud teda ja kui neil vahetusrahast puudus tulnud, siis hüüdnud valju häälega teda nimepidi ja palunud vahetada. (lk 123)
* Müts kuklas, palituhõlmad lahti, käimise juures kätega vehkides, tormas Teemant üle turuväljaku ja väga tihti rippusid tal ühe püksisääre alt aluspüksi paelad: oma hajameelsuses kinnitas ta vist ühe poole, unustades seda teha teise poolega. Aga need paelad olid alati imevalged, nagu konstateerisid tema tuttavad. (lk 124)
* Ega Kann polnud antisemiit, ta oli selleks liiga hea südamega, et üldse mõnele "anti" olla. Kuid ma sain temast aru, kui jõudsin Riiga, oli tunne, et sattusin Palestiinasse. Igal pool aina juudid, börsi ees, kuhu Nikolai meid eriti juhatas, oli neid 100 protsenti. Kui olime teatris, juhtis Kann jälle meie tähelepanu nendele. Meil Eestis oli juute vähe, ka ei paistnud nad millegagi eriti silma, Riias oli vastupidi. Nad olid uhked, kärarikkad, naised ägasid ülitoredate riiete, nahkade ja ehete all. Jäi imelik mulje, lätlaste maa, kuid lätlased kaovad nende sekka ära. (lk 125)
| |||