Mets: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
'''Mets''' on [[ökosüsteem]], mis koosneb kasvavate [[puu]]dega [[maapind|maa]]st ja selle elustikust (taimestikust, loomastikust, seenestikust).
* Kui aga [[Peipsi]] sügav, vägev kohin metsa tagant, mida [[kirves]] ikka harvemaks teeb, ta [[kõrv]]u ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta [[silm]]ad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:▼
:"Kui seda metsa ees ei oleks!..."▼
* [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]"▼
* Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud ''[[hardus]]e'' õpetajaks. Ta sunnib [[inimene|inimest]] üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku [[Tüvi|tüvesid]] pidi üles libistades pöörame ennast [[taevas|taeva]] poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, [[Jumal]]a ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu [[täiuslikkus|täiuslikem]] võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
** [[Elias Canetti]], "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000, lk 109–110
* [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene [[lill]] kuuerevääril, esimene [[kukeseen]], esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema [[saladus]]. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde – ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine [[kirjutuslaud]]. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis. ▼
** [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901–1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424▼
* Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas.▼
** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", 1981▼
* Teatud mõttes on mets ainus tõeline [[Eesti Rahva Muuseum]] – püha [[kiri]], milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, [[mitmiktaju]] kiirendi. Meie vana [[kultuur]] on [[puu]]st ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna. (lk 35)
34. rida ⟶ 47. rida:
* Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku. Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.
** Toomas Frey, [https://maaleht.delfi.ee/arvamus/olukord-metsanduses-tekitab-kohedustunde?id=77120612 "Olukord metsanduses tekitab kõhedustunde"], Maaleht, 3. veebruar 2017
▲* Kui aga [[Peipsi]] sügav, vägev kohin metsa tagant, mida [[kirves]] ikka harvemaks teeb, ta [[kõrv]]u ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta [[silm]]ad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
▲:"Kui seda metsa ees ei oleks!..."
▲* [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
43. rida ⟶ 52. rida:
** Indrek Veso, [https://www.err.ee/1151416/indrek-veso-mets-kuulub-omanikule-mitte-naabritele "Mets kuulub omanikule, mitte naabritele"] ERR, 26.10.2020
▲* Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas.
▲** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", 1981
▲* [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene [[lill]] kuuerevääril, esimene [[kukeseen]], esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema [[saladus]]. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde – ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine [[kirjutuslaud]]. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
▲** [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901–1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424
==Vanasõnad==
| |||