Tee (jook): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
8. rida:
 
==Proosa==
* [[Eestlased|Eestlaste]] kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] [[lehm]]a ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglased|inglane]] rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 180–181
 
* Ta jõi kõrvetavat teed nagu veeldunud [[päike]]st, mis soojendas [[keha|ihu]] ja helgendas ta [[hing]]e hämaraid võlve. Ta jõi teed ja mõtles, mida võiks veel juua, kui poleks teed, seda panatsead, seda avarilma inimeste kahjajooki – ta mõtles, et siis võiks juua teed.
20. rida ⟶ 18. rida:
* [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48
 
* [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele [[aisting]]utele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest [[tee (jook)|tee]] on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist [[rahu]]. Jah, [[universum]] kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga [[ilu]], meid ümbritseb [[mõttetus]]. Joogem siis tassike teed. [[Vaikus]] võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas [[valgus]]es. Ja igas sõõmus õilistub [[aeg]].
** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012, lk 78
 
* [[Eestlased|Eestlaste]] kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] [[lehm]]a ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglased|inglane]] rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 180–181
 
==Luule==