Matus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
:Kui Tootsi asemel oleks Arno Tali, noh, siis poleks sinna midagi parata, see oleks ikkagi enamvähem loomulik. Aga Toots! Toots! Teele läheb siis Ülesoole elama, magab selle purlakuga ühes kambris, või koguni... Neile tekivad [[laps]]ed ja muud niisugused asjad ja... Ei, ennemini lase Teele parem surra, siis läheks temagi, Kiir, matusele ja leinaks oma kaotatud [[õnn]]e.
* [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 122-123
* Suurem [[liiklus]] oli ka kella 12-14 vahel [[kirik]]ute ümbruses, kus toimusid [[ristsed]], laulatused ja matused. Eramatuseid võis pidada igal ajal soovi kohaselt, kuid see oli kallis. Peale [[pühapäev]]ade oli veel kaks kindlat päeva nädalas, [[teisipäev]] ja [[reede]] kella 12-13, kehvema rahva matuste ajaks. [[Altar]]i ees asus viis-kuus [[puusärk]]i ja õpetaja pidas ühise matusekõne. Ei kantud neid surnuid orelihelide saatel kirikusse ega mängitud [[orel]]it ka nende väljaviimisel. Orelimängu eest võeti erilist maksu ja kehvemad inimesed pidasid seda kalliks. Kirstu ees läks [[köster]] kolme-nelja laulupoisiga, kes laulsid valju häälega. Kui üks kirst oli välja kantud, läksid köster ja poisid tagasi, asusid teise kirstu ette ja laulsid teise salmi. See kestis seni, kuni viimane kirst oli välja kantud. Poisikesed said muidugi laulmise eest mõne kopika. (lk 73)
* Oli mehi, kes hakkasid "[[pritsumees]]teks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid [[matuserong]]i möödumist. [[Orkester]] mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus. (lk 77)
** [[Elfriede Lender]], "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010
| |||