Matus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
==Proosa==
* Kuidas vallasurnuid maetakse?
:Niisama nagu teisigi. [[Kellamees]] lööb kella, [[kirikuõpetaja|õpetaja]] loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga [[köster]], kes vallasurnud [[haud]]a paneb — [[hauakaevaja]]d ootavad niisamuti juures, [[labidad]] käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid,
:Mis vallasurnust räägitakse?
:Kes räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on? Kellele teda tarvis oli? Kellele teda vaja jäi? Siiski — kui
:Seda vallasurnust räägitakse.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
23. rida:
* Alley Oop astus talle mööda vahekäiku vastu, heitis käsivarred tema ümber, [[embus|embas]] teda, haaras tal siis
:"Sa oled ikka tõesti vana Pete?" küsis ta. "Sa ei vea meid ninapidi?"
:"Ma olen Pete," ütles Maxwell. "Kes ma siis sinu arvates olen?"
32. rida:
* Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja [[alpikann]]i-potidki kena rõngana ümber [[kirst]]u ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui [[kirikhärra]] nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas [[talaar]]is, valged [[lõkmed]] lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "[[Muld|Mullast]] oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei [[agronoom]] ega ükski [[naaber]]. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole [[piibel|piiblisõnas]] suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
* Ja nõndaviisi jõudsid sa Tollimäe väravasse, kust taaditudid kandsid parajasti välja ühe omasuguse [[kirst]]u. Nähes, kuidas kandjate jalad risti käisid, lõid sa oma noored käed külge ja torkasid tugeva õla kirstunurga alla. Et sind kiire taga ei ajanud, läksid sa [[surnumatja]]tega kaasa, aitasid kirstu [[haud]]a lasta ja haua kinni visata. Ja et sul pärast sedagi polnud ruttu, istusid sa tühjaks jäänud [[vanker|vankri]] servale ning sõitsid [[leinamaja|leinamajja]], et koos teiste [[peielised|peielistega]] võtta teenitud kehakinnitust. Kas sind keegi kutsus või ei, mis tähtsust sellel on — õige mees peab ikka ise oma samme seadma. (lk 50)
* Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade
** [[Veera Saar]], "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
47. rida:
* "Viimati, kui mu sõbranna läks peikast [[lahkuminek|lahku]] ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin [[suhe|suhte]] väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.
:"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.
:Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri [[riided]], teised külalised, kes kutsutud, olid [[must]]a riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond [[tseremoonia]] lõpuks mulda sängitas.
:״Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.
:"Jah, [[lesk]] nuttis ja paar [[külaline|külalist]] veel," vastab Lena.
:Lena sõnul läks alates [[peied|peielauast]] olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema
* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
| |||