Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Pilt |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:VictorVPhonograph.jpg|pisi|225px| Grammofon 20. sajandi algusest]]
==Proosa==
* Just kui ta, küürus ja vimmas, uksest välja tahab minna ja veel korra toas ümber vaatab, jääb tema pilk grammofonile peatuma. Südamepööritusest hoolimata seisatab ta ja peab aru, mis ühist on grammofonimängul hobusesõiduga; et midagi on, see on kindel, mispärast see’s talle muidu meelde tuli. Sõita on ainult siis tore, kui hobust ise saab ajada, ja grammofoni mängida, kui - Oi, oi, kui tore oleks teda kord ise, ilma teiste abita käima panna!
:Aga teisel pool ust on praegu niisugune toimetus käsil, mida naljalt eksitada ei tohi, ja kui ta nüüd pilli ikka tõesti mängima paneks, siis kostaks teisele poole tingimata ära.
:Aga... vahest ei kosta.
:Joosep Tootsis võitlevad valgus ja pimedus. Ja nagu harilikult ikka, võidab muidugi pimedus. Läbi pühaliku vaikuse kostab grammofoni kägisev hääl ja nägemata laulukoor laulab täis vaimustust ja tuld: "Miinge üüles mägedeelle!"
* [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 154-155
* Siis ta [Šura isa] läks grammofoni juurde, pani plaadi mängima ja palus mind [[tants]]ima. Vaatasin Iljale otsa ja tema noogutas, ja nii ma pidin tõusma ja vana mehe käevangus saali keskpõrandale minema. Mu kohmakus pani mind hirmsasti häbenema, aga siis palus Šura endale partneriks Ilja ning pani [[pea]] lihtsalt ja võluvalt talle õlale. Me liikusime [[tango]] taktis mööda saalipõrandat ja parkett nagises ja üleskeeratavast grammofonist kõlas muremeelne [[muusika]] ja naised kõrvaltoas kurvastasid vaikides.▼
** [[Sirpa Kähkönen]], "Graniitmees", tlk [[Piret Saluri]], 2017, lk 102▼
* Kui aga Toots Kiire vennakese [[ristsed|ristsetel]] keset pühalikku talitust grammofoni üürgama pani: "Miinge üüles mägedeele!", tuli [[köster]] [[õhtu]]l koolipoiste [[magamistuba|magamistuppa]] ja pidas Tootsile kõva [[epistel|epistli]], mille lõpetas [[sõna]]dega:
12. rida ⟶ 16. rida:
▲* Siis ta [Šura isa] läks grammofoni juurde, pani plaadi mängima ja palus mind [[tants]]ima. Vaatasin Iljale otsa ja tema noogutas, ja nii ma pidin tõusma ja vana mehe käevangus saali keskpõrandale minema. Mu kohmakus pani mind hirmsasti häbenema, aga siis palus Šura endale partneriks Ilja ning pani [[pea]] lihtsalt ja võluvalt talle õlale. Me liikusime [[tango]] taktis mööda saalipõrandat ja parkett nagises ja üleskeeratavast grammofonist kõlas muremeelne [[muusika]] ja naised kõrvaltoas kurvastasid vaikides.
▲** [[Sirpa Kähkönen]], "Graniitmees", tlk [[Piret Saluri]], 2017, lk 102
==Luule==
<poem>
Kes küll võtaks paneks peale keelu,
| |||