Susan Sontag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
42. rida:
* Varaseim ''[[kogemus]]'' [[kunst]]ist pidi kätkema selle loitsivust, [[maagia|maagilisust]]; kunst oli [[rituaal]]i töövahend (näiteks koopamaalingud Lascaux's, Altamiras, Niaux's, La Pasiegas jne.) Varaseim kunsti''teooria'', kreeka filosoofidelt pärinev, väitis, et kunst on mimees (''mimesis''), tõeluse [[jäljendus]].
:Just sel kohal tekkis too kummaline küsimus kunsti ''[[väärtus]]est''. Sest mimeesiteooria kutsub juba oma
* Vale või ei, evib kunst [[Aristoteles]]e arvates teatavat väärtust, kuna ta on omamoodi [[teraapia]]. Kunst on kummatigi [[kasulik]], väidab Aristoteles, kasulik [[ravim]]ina, kuna ta äratab ja puhastab välja kahjulikke [[emotsioon]]e. (lk 12)
* On tõsi, et kogu Lääne teadvus ja mõtlus kunstist on jäänud piiridesse, mille määras kreeka teooria kunstist kui mimeesist või taasesitusest. Just selle teooria tõttu muutub kunst kui selline - ülema ja enamana üksikutest kunstiteostest - problemaatiliseks ja hakkab kaitset vajama. Ja just kunsti kaitsmine sünnitab veidra nägemuse, kus miski, mida me oleme õppinud nimetama "[[vorm]]iks", lüüakse lahku millestki, mida me oleme õppinud nimetama "sisuks", ning sisu heasoovliku kehtestamise olemuslikuks ja vormi lisanduslikuks. (lk 12)
* Keegi meist ei saa kunagi taastada toda kõigi teooriate eelset süütust, kui kunst ei tundnud vajadust ennast [[õigustus|õigustada]], kui kunstiteoselt ei küsitud, mida ta ütleb, sest teati (või arvati teadvat), mida ta teeb. Praegusest kuni teadvuse lõpuni oleme takerdunud ülesandesse kunsti kaitsta. Me võime vaid tülitseda ühe või teise kaitsevahendi pärast. (lk 13)
* Mis iganes see kunagi võis olla, on [[sisu]] idee tänapäeval valdavalt takistus, tülin, peen või mitte kuigi peen väikekodanlikkus.
:Kuigi tegelikud arengud mitmetes kunstides justkui juhiksid meid eemale ideest, et kunstiteos on ennekõike tema sisu, on see idee endiselt erakordselt mõjukas. Minu väitel tuleneb see mõju idee praegusest alalhoidmisest kunstiteoste teatava käsitamisena, mis on sügavalt juurdunud
* Muidugi ei pea ma silmas tõlgendust kõige laiemas tähenduses, mille kohta [[Nietzsche]] on (õigesti) öelnud:
:Kunstile suunatuna tähendab tõlgendamine tervikteosest hulga elementide väljanoppimist (X, Y, Z ja nii edasi). Tõlgendamise ülesanne on praktiliselt sama mis tõlkimisel. Tõlgendaja ütleb: vaadake, kas te ei näe, et X on õieti A - või tähendab õieti A-d? Et Y on õieti B? Et Z on õieti C?
* [[Tõlgendamine]] on radikaalne strateegia konserveerimaks ümbertöötamise teel vana [[tekst]]i, mida peetakse liiga väärtuslikuks, et seda ära põlata. Tõlgendaja, ilma et ta õigupoolest teksti kustutaks või ümber kirjutaks, ometigi muudab seda. Kuid ta ei või nii toimimist üles tunnistada. Ta väidab vaid, et muudab teksti mõistetavaks, avades selle tõelise [[tähendus]]e. Ükskõik kui ulatuslikult tõlgendajad teksti muudavad (veel üks kurikuulus näide on rabiinide ja kristlaste "spirituaalsed" tõlgendused selgelt erootilisest [[Ülemlaul]]ust), peavad nad väitma, et loevad välja juba olemasolevat mõtet. (lk 15)
| |||