Nimi: erinevus redaktsioonide vahel

* Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema [[saatus]] on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal[[isa]]l. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. [[Laps]] ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.

* Nüüd on aga toonekurg Kiirtel uuesti võõrsil käinud ja veel ühe ilusa poisi juurde toonud, mille üle vanemate ja vendade[[vend]]ade rõõm muidugi otsata on. Muret teeb ainult nime otsimine uuele elanikule. Harilikku, lihtsat nime, ehk jälle niisugust, mis Paunveres juba kunagi ette tulnud, ei pane Kiired oma lihasele lapsele iialgi; ennem jätavad nad ta hoopis ilma nimeta või ütlevad: See on jumala and nr. 3. Aga nime peab siiski saama, neid on ju ilmas nii lõpmata palju, vaja ainult otsida ja järele kaaluda. Ja kogu Kiire [[perekond]] kaalub järele. Papa Kiir on kolm uut [[kalender|kalendrit]] ostnud, mida tema teinepool Katarina Rosalie, kes veel voodis[[voodi]]s puhkab, hoolega sorib. Tema ise käib juba kolmandat päeva ümber ja arutab enese ette alatasa kõiksugu nimesid, nagu Adalbert, Albreht, Arved, Bruno, Benno, Bemhard, Elmar, Hugo, Kaspar, Ludvig... Aga ükski neist ei ole ikka see, mis ta peaks olema, ikka on seda või teist nime kuskil ja kunagi kuuldud; ja kui siiski mõni tema enese arust ehk nagu läheks, siis tõrjub abikaasa selle juba suurelt kaugelt tagasi ja hüüab põlgusega[[põlgus]]ega:

* Nähtavasti oli hetk tulnud [[ajalugu|ajaloo]] pimedusest[[pimedus]]est — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu [[Tšingis-khaan]] Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.