Nimi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
16. rida:
 
==Proosa==
* Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema [[saatus]] on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal[[isa]]l. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. [[Laps]] ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
** [[Nikolai Gogol]], "Sinel", tlk [[Paul Viiding]]
 
41. rida:
 
 
* Nüüd on aga toonekurg Kiirtel uuesti võõrsil käinud ja veel ühe ilusa poisi juurde toonud, mille üle vanemate ja vendade[[vend]]ade rõõm muidugi otsata on. Muret teeb ainult nime otsimine uuele elanikule. Harilikku, lihtsat nime, ehk jälle niisugust, mis Paunveres juba kunagi ette tulnud, ei pane Kiired oma lihasele lapsele iialgi; ennem jätavad nad ta hoopis ilma nimeta või ütlevad: See on jumala and nr. 3. Aga nime peab siiski saama, neid on ju ilmas nii lõpmata palju, vaja ainult otsida ja järele kaaluda. Ja kogu Kiire [[perekond]] kaalub järele. Papa Kiir on kolm uut [[kalender|kalendrit]] ostnud, mida tema teinepool Katarina Rosalie, kes veel voodis[[voodi]]s puhkab, hoolega sorib. Tema ise käib juba kolmandat päeva ümber ja arutab enese ette alatasa kõiksugu nimesid, nagu Adalbert, Albreht, Arved, Bruno, Benno, Bemhard, Elmar, Hugo, Kaspar, Ludvig... Aga ükski neist ei ole ikka see, mis ta peaks olema, ikka on seda või teist nime kuskil ja kunagi kuuldud; ja kui siiski mõni tema enese arust ehk nagu läheks, siis tõrjub abikaasa selle juba suurelt kaugelt tagasi ja hüüab põlgusega[[põlgus]]ega:
:"Päh, Heinrich, see mõni nimi!" (lk 138)
* "Ütelge mulle üks ilus poisslapse nimi!"
60. rida:
* [[Karl Ristikivi]], "[[Nõiduse õpilane]]", Lund, 1967
 
 
* Kuid [[erinevus]]ed eilse ja tänase vahel kadusid, niipea kui ta neid lähemalt silmitses: ta harrastas [[meditsiin]]i nagu ennegi, ja polnud mingit tähtsust, kas tema [[patsient]]ideks olid kaltsakad või [[vürst]]id. Sebastian Theus oli väljamõeldud nimi, kuid tema õigus Zenoni nime kanda polnud sugugi rohkem selge. ''Non habet nomen proprium'': ta kuulus inimeste hulka, kes ei lakka elu lõpuni imestamast, et neil on mingi nimi, nii nagu [[peegel|peeglist]] möödujale tundub imelik, et tal [[nägu]], ja just selline nägu on.
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 114
 
 
66. rida ⟶ 69. rida:
 
 
* Nähtavasti oli hetk tulnud [[ajalugu|ajaloo]] pimedusest[[pimedus]]est — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu [[Tšingis-khaan]] Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.
:Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. [[Halvustamine|Halvustamisega]]. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna.
:Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama! (lk 6)
76. rida ⟶ 79. rida:
* Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast. (lk 23)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
 
 
 
==Luule==