Võhumõõk: erinevus redaktsioonide vahel

* Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks [[lill]] ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime[[taim]]e kõrgeid helerohelisi lehti[[leht]]i, puudutas õrnalt sõrmedega[[sõrm]]edega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse[[saladus]]se. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ninening näeinägi kollasidkollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse[[sügavus]]se, [[õis]] oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne [[võlv]] ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava [[ime]] üle. Anselm teadis, et see on lille [[suu]], et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime [[süda]] ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema [[hing]] ja unistused[[unistus]]ed.

* Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset [[saatus]]t ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud täpsuse[[täpsus]]e ja kergusega[[kergus]]ega? Kas inimese mõtted ja [[tunded]] kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)

* Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele[[pojeng]]idele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.