Needus: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 20 baiti ,  11 kuu eest
 
==Proosa==
 
* [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust[[algus]]t. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult [[vari]], vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966
 
 
* "Needus," liikus [[sõna]] sosistamisi suust suhu ja [[küla]]st külla. Ainult et ei teatud, kes needis ja miks, ega osatud ähvardavale hädale süüdlast leida. "Needus, [[hukatus]] ja [[nälg]]," halasid [[naised]] põuahallide [[põld]]ude ääres või ammutades kuivama kippuvatest [[kaev]]udest mudasegast põhjavett, määrdunud lapsekäed seelikusabades kinni. Kes raatsis siis kallist vett näole või muidu ihule raisata, nüüd, mil taeva kalkus piiskagi lisa ei lubanud? (lk 16)
* Kehv mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge [[hobune]] tal hingetaga oligi ja lapike kehva maad ümber mustaks tahmunud suitsutare, ei muud midagi. Ega oleks Süvahavva rikas veskiomanik talle ilmapealgi oma ainukest tütart[[tütar]]t lubanud, aga tõmbajal tõmbaja õigus. Vaarvaarisade kombed, teadis Tõiv, kui poolminestanud tüdruk kaenlas minema ratsutas, Aage heledad juuksed kui pekslev [[pilv]] üle õla lehvimas.
:Aga eks olnud tüdruk ise kui [[takjas]] Tõivus kinni, kui ta vennad Süvahavvält Tormasele tasuretkele tulid, lühikesed [[mõõk|mõõgad]] vööl ja verehimu südames? Oli Tõivus kinni ega lasknud vennakseid ligigi, anus ja palus, nuttis ja needis, pikad juuksed sakris üle näo ja habraste tüdrukuõlgade.
:Needsid siis vennadki, õe ära, õe ja kogu tema järeltuleva röövlitesoo seitsmendast põlvest saadik. Needsid ära ja läksid Võhandule tagasi, kadusid alla Süvahavvale nagu poleks neid Tormasel eales olnudki. Ei kuulnud noorik enam isast ega emast, ei vendadest ega vaarisast Süvahavva Uintistki, teadjast ja veetargast, nagu rahvas teda nimetas, justkui oleks Süvahavva nad neelanud või [[Võhandu]] ise uputanud.
:See-eest tuli suur [[põud]] juba kevade[[kevad]]e hakul ja [[taevas]] oli kalkhall nagu ei iialgi varem. (lk 17)
* [[Aime Maripuu]], "Võhandu, püha jõgi", rmt: Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984
 
21 474

muudatust