Helmi Neggo: erinevus redaktsioonide vahel

* Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus. (lk 204; "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, 1919, lk 210-212)

* Kultuur iseenesest on õieti juba luksus. On enesepete arvata, et kultuuri arenemine taotleb otstarbekohaste, kasulikkude nähtuste loomist. "Kultuur" tähendab harimist. Kultuuri ajalugu on looduse harimise, parandamise, ümbermuutmise ajalugu, aga mitte looduse määratud sihis, vaid tihti ainult inimese tujukuse, "asjata" ilu tagaajam ise mõttes. Elu alalhoidmise seisukohalt oli tähtsusetu, kas alginimene tappis oma vaenlase loomuliku või kunstlikult sümmeetriliseks voolitud kiviga. Ja elu alalhoidmise seisukohalt on täiesti meeletus, et kõrvakuulmine - see varitseva hädaohu eest hoiataja võitluses olemasolu pärast - loob kultuuriilmas hingesulatavaid sümfooniaid ja seraafilisi oratooriume. Alginimeste karvastest, klambritaolistest käppadest, mis omanikku toitsid ja kaitsesid, on nüüd saanud moodsa daami piimvalged, haprad, peened sõrmed, mis jõuetult siidirüü rüpes puhkavad ja võimetud on igasuguseks kasulikuks, jõuduküsivaks tööks. — Ja siiski on just tema teatud mõttes kultuurisümboli kehastus, monument inimese valitseja-seisukoha auks, tunnistus sellest võimsast, omavolilisest tahtmisest, mis loodust sunnib tema enese kiuste kasvatama ilma kivita ploome ja suuri, hiilgavaid õiekarikaid, mis kunagi seemet ei kanna. (lk 205; "Daam ja armastus")

* Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillam isepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).

:See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210; "Daam ja armastus")