Flirt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
* [[Pilk|Pilgud]], [[naeratus]]ed, tualetid sadasid kuulirahena noormeeste pihta, neid tublisti kriimustades. Samast ammendamatust [[arsenal]]ist toodi veel välja silmategemised, [[õhusuudlus]]ed ja tuhat mitmesugust [[õrnus]]t, mis kaugelt tabasid [[eskort]]i kuuluvaid aadlikke, ohvitsere ja kodanlasi [[linn]]ades, kust läbi sõideti, [[paaž]]e, rahvast ja [[lakei]]sid. See oli üldine [[laastamine]], piiritu hävitustöö. (lk 638)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
* [Athénaïs:] Seda nimetatakse koketeriiks, preilid. Mehed, kes on narrid paljudes asjades, on seda eriti selles, et nad mõistavad koketerii all nii naise uhkust, kui ka tema muutlikkust. Mina olen uhke, see lähendab vallutamatu. Ma kohtlen karmilt oma austajaid, ilma et ma vähimalgi määral püüaksin neid enda juures hoida. Mehed ütlevad, et ma olen koketne, sest nende enesearmastus sunnib neid uskuma, et ma ihaldan neid. Teised naised, nagu näiteks Montalais, lasevad endid algul meelitajaist võluda, ja nad oleksid kadunud, kui mitte vaist neid õnnelikul kombel ei sunniks äkki meelt muutma ning nuhtlema seda, kelle austusavaldusi nad kunagi vastu võtsid."
:"Väga õpetatud kõne," ütles Montalais nõutleva asjatundja toonil.
:"Hirmus," sosistas Louise.
:"Tänu sellele koketeriile — ja see ongi tõeline koketerii —," jätkas preili de Tonnay-Charente, "kaotab alles äsja uhkusest nii puhevil olnud armastaja kogu oma iseka upsakuse. Ta võttis juba võiduka poosi, kuid peab taganema. Ta hakkas meisse suhtuma soosiva üleolekuga, nüüd lamab ta jälle maas. Ja nii on meil armukadeda, tülika ja tüdinud abikaasa asemel alati värisev armastaja, alati ihalev, alati alandlik, ja kõige selle ainsaks põhjuseks on, et ta leiab meis alati uue armukese. See on tõeline koketerii, preilid, ja võite ise otsustada, mis see väärt on. Ka sel kombel võib naine kuningannaks saada, kui ta pole jumalalt saanud kallihinnalist andi oma südant ja vaimu püsivalt ohjes hoida."
* Alexandre Dumas vanem, "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 178
| |||