Meieisapalve: erinevus redaktsioonide vahel

* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta [[huuled]] naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema pattudega[[patt]]udega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord [[kahvel|kahvliga]] torgatakse.

* "Meie Isa," algas [[rätsep]] sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see [[Kuusepuu|kuusepuu]] kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb [[tuul]] täie jõuga üle metsa[[mets]]a, kostab märgade tiibade[[tiib]]ade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... {{Sõrendus|nemad}} just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... [[püss]] on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi... (lk 20-21)

* Tegelikult viis esmalt minu [[vanaema]] mu [[kirik]]usse [[jõulud]]e ajal ja teistel kirikupühadel, samuti leerilapsi vaatama. Vanaema arvas, et iga normaalne intelligentne ja haritud inimene peab teadma, mis on [[piibel]] ja mis on kirik. Kristliku kasvatuse[[kasvatus]]e sain vanavanaemalt, kes elas ligi saja-aastaseni meie juures. Tema õpetas mulle piiblit ja meieisapalve ja kõik hädavajaliku, mida üks [[kristlane]] peab teadma, vanavanaema õpetas selgeks ka paljud luterlikud [[kirikulaul]]ud. Ta laulis veel vanas eas väga hästi.