Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
* [[Pesupesemine|Pesu pesti]] kord [[nädal]]as ning selleks palgati eraldi [[teenija]]d, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. ("Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla," kirjutas Jane, "kuid kes teab?") (lk 32)
* Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud [[kaerahelbed]], [[vürts]], pool pinti [[õlu]]t ja klaasitäis [[džinn]]i. (lk 35)
* Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane’i elu esimeste nädalate jooksul koos [[voodi]]s lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane’i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest. (lk 37)
* "Steventoni põhiline ilu," väidab Jane’i vennapoeg ja esimesi [[biograaf]]e, "peitus selle [[hekk]]ides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka ... selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid [[nurmenukk]]e, [[ülane|ülaseid]] ja metsikuid [[hüatsint]]e." Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada — "kirikurada” — kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane’ile sai tuttavaks sealne [[jugapuu]], mis on arvatavasti 900-aastane, ning [[kirik]]u tohutusuur [[võti]]. (lk 38)
* Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane’i romaanides ning tegu oli Jane’ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. (lk 42)
50. rida ⟶ 49. rida:
* Vanuse kerkimine kahekohaliste arvudeni tähendas, et Jane hakkas kandma oma esimest [[korsett]]i - märk sellest, et tütarlaps oli jõudnud noorukiikka. Üks teine väike tüdruk meenutas, kuidas ta oli seisnud aknaorvas, kui temalt esimese korseti jaoks mõõtusid võeti, kusjuures korsetil "pidid minu noorust arvesse võttes olema vaid pooled korsetiluud ... sellest hoolimata meenutas selle kandmine esimesel päeval peaaegu [[purgatoorium]]i". (lk 90)
* Jane'ile asusid lähedal - kuigi geograafiliselt kaugemal - ka kaks teist romaanikirjanikku, mõlemad tema sugulased. Proua Austeni nõbu Cassandra Cooke avaldas 1799. aastal ajaloolise romaani ning veidi kaugemat Leigh'de suguvõsa liiget Cassandrat, leedi Hawke'i, "ei nähtud kunagi ilma suleta; ta ei suuda kuidagi kirjutamata olla". Ühe tema romaani kohta öeldi, et see oli "puhas, puhas, puhas armastus". See ei köitnud teravaid Austeneid. (lk 94)
* Jutustuses "Ilus Cassandra" ei ole armastuse ootuspäraseks sihiks mitte kütkestav noormees, vaid hoopis imeline kübar. Jane vestab oma lugu rohketes "peatükkides", mis on kõik umbes [[säuts]]u pikkused, luues täiesti uudse vormi, kus ei ole mitte ühtki liigset sõna. "Kui Cassandra oli saanud kuueteistkümneaastaseks," algab lugu, "oli ta armas ja lahke ja armunud elegantsesse kübarasse." Tema kübarategijast ema oli selle valmistanud ühe krahvinna tellimusel, kuid Cassandra "pani selle pähe ja kõndis ema poest välja õnne otsima". Milline erakordne algus. (lk 97)
* Jane’i isa täiendas tütre varaste teoste kolmandat köidet oma arvamustega, mis tabasid täpselt märki. See oli "väljamõeldiste valing", kirjutas ta, "mille autoriks väga noor preili ning mis koosneb täiesti uues [[stiil]]is kirjutatud lugudest". "Täiesti uus stiil" oli Jane’i suurimaks andeks. Kuid see oli ka suurimaks takistuseks tema romaanide ilmumise teel. (lk 98)
* 1789. aastal tervitasid paljud inglased rõõmuga uudiseid [[Bastille]]’ vallutamisest ja Prantsuse absoluutsele [[monarhia]]le lõpu tegemisest. "Milline suursündmus on küll see, mis maailmas eales sündinud!" ahhetas Charles James Fox. Ent kõigest aastaga asendus rõõm [[kahtlus]]tega, kui toimunu tagajärjed ilmsemaks muutusid. Edmund Burke küsis [[parlament|parlamendi]] alamkojas, kuidas meeldiks Inglismaa härrasmeestele see, kui nende endi "mõisad laiali lammutataks ja rüüstataks, kui neid ennast rünnataks, solvataks ja hävitataks, kui nende tiitlit tõendavad dokumendid välja toodaks ja nende silme all tuhaks põletataks ning nad ise aetaks otsima varjupaika kõikidest Euroopa riikidest"? Luuletaja Anna Seward kirjutas pärast arusaamisele jõudmist, et tema varasem revolutsiooni pooldav entusiasm oli olnud vale: "Oh, oleks vaid prantslastel olnud taipu mõista, millal peatuda." (lk 100)
| |||