|
Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund 2004, sari "Luukamber"
* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga [[võõras]] on [[vaenlane]]". Enamasti elab see [[veendumus]] hingesügavuses otsekui avastamata [[põletik]]; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks [[filosoofia|filosoofilisele]] süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata [[eelarvamus]] saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus [[koonduslaager]]. Ta on ühe [[maailmavaade|maailmavaate]], järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
* Fašistlik [[miilits]] arreteeris mu 13. detsembril 1943. Olin kahekümne nelja aastane, mitte eriti mõistlik ja ilma mingi elukogemuseta[[elukogemus]]eta ning mul oli selgelt väljakujunenud hoiak, mida neli aastat kestnud segregatsioonirežiim ja rassiseadused olid veelgi süvendanud: elada oma üsna ebareaalses maailmas, mida asustasid viisakad kartesiaanlikud fantaasiad[[fantaasia]]d, siiras meestevaheline [[sõprus]] ja veretud suhted [[naine|naistega]]. Minus elas mõõdukas ja abstraktne mässuvaim. (lk 9)
* Ja saabus [[öö]], ja see öö oli selline, et ükski inimene poleks tohtinud seda näha ja elama jääda. Kõik tundsid seda: ükski [[valvur]], ei [[itaallane]] ega [[sakslane]], ei söandanud vaatama tulla, mida teevad inimesed, kes teavad, et peavad surema.
:Igaüks jättis eluga[[elu]]ga hüvasti viisil, mis talle kõige paremini sobis. Mõned palvetasid[[palve]]tasid, teised jõid ennast täis, kolmandad joobusid viimsest pöörasest kirest. Kuid emad[[ema]]d olid üleval, et asuda õrna hoolega teemoona valmistama ja pesid lapsi[[laps]]i ning pakkisid asju, ja [[koit|koidu]] ajal oli [[okastraat]] täis kuivama riputatud lastepesu; ei unustatud ei mähkmeid ega mänguasju, ei [[padi|patju]] ega neid sadat [[pisiasi|pisiasja]], mida emad nii hästi tunnevad ja mida lapsed[[laps]]ed alati vajavad. Kas teie ei teeks sedasama? Kui teid peaks homme koos lapsega tapetama, kas ei annaks te täna talle süüa? (lk 10-11)
* Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne[[õnn]]e pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust[[õnnetus]]t pole olemas. Hetked[[Hetk]]ed, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust[[tulevik]]ust; ja mõnel juhul on selle nimeks [[lootus]], teinekord jälle [[ebakindlus]] homse suhtes. Me ei lepi oma surelikkusega[[surelikkus]]ega, mis seab piiri igale rõõmule[[rõõm]]ule, kuid ka igale valule[[valu]]le. Me ei taha tegemist teha eluliste argimuredega, mis määrivad igat kestvamat rõõmu, kuid viivad ka mõtted eemale meid tabanud õnnetustest, nii ei nad jõuavad meie teadvusse[[teadvus]]se vaid ajuti ja talutaval määral. (lk 12)
* Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse valikuga[[valik]]uga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga ''Reich''<nowiki>'</nowiki>ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast vangist[[vang]]ist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes juhuse[[juhus]]e tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid [[gaasikamber|gaasikambrisse]]. (lk 14)
* Me tuleme autost[[auto]]st maha ja meid saadetakse suurde lagedasse tuppa, kus on hirmus kuum. Kui janused[[janu]]sed me oleme! [[Vesi|Vee]] õrn sulin radiaatorites[[radiaator]]ites teeb meid pööraseks: me pole [[neli]] päeva tilkagi joonud. Ja ometi on siin kraan ja selle kohal [[silt]], mis ütleb, et [[joomine]] on keelatud, sest vesi pole puhas. Tobedus, on ilmne, et silt on õel [[nali]], "nad" teavad, et me oleme janusse suremas ja viivad meid tuppa, kus on kraan, ja ''Wassertrinken verboten''. Ma joon ja õhutan ka kaaslasi seda tegema; kuid pean sülitama, sest vesi on leige ja lääge ning lõhnab [[soo]] järele.
:See on [[põrgu]]. Täna, meie päevil, peab põrgu olema just niisugune, suur ja lage [[tuba]], kus meil tuleb püstijalu oodata, ja kraan, kust tilgub vett, mida ei saa juua, ja me ootame midagi jubedat, ja midagi ei juhtu, ja ikka veel ei juhtu mitte midagi. Mida mõelda? Ei saa enam mõelda, ja nii ongi, kui ollakse surnud. Keegi istub põrandale[[põrand]]ale. [[Aeg]] möödub tilkhaaval. (lk 17)
* Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks [[tõde]]: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud [[riided]], [[kingad]], isegi [[juuksed]]; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka [[nimi]]: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
* [[Poiss]] seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi õhtul[[õhtu]]l. Tema lasti hommikul[[hommik]]ul haiglast[[haigla]]st välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt (naiivsusega[[naiivsus]]ega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt [[hambahari|hambaharju]] tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "''Vous n’etes pas à la maison''." Ja seda refrääni[[refrään]]i kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole [[sanatoorium]], siit lahkutakse ainult [[korsten|korstna]] kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
* Ja oh imet[[ime]]t: janust kokku kukkumas, märkasin ühe akna taga käeulatuses ilusat [[jääpurikas|jääpurikat]]. Avasin akna ja murdsin purika lahti, kuid otsekohe ilmus mu ette üks pikk ja turjakas kuju, kes seal väljas ringi tiirutas, ja lõi jääpurika mul jõhkralt käest. "''Warum?''" küsisin oma kehvas [[saksa keeleskeel]]es. "''Hier ist kein Warum''" (siin ei küsita, miks), vastas tema ja tõukas mu sisse tagasi. (lk 22)
* Laagri värava[[värav]]a juures hakkab mängima [[fanfaar]]: ta mängib Rosamundet, tuntud sentimentaalset laulukest, ja see tundub meile nii kummaline, et vahetame turtsatades pilke[[pilk]]e; meis tärkab kergendustunne, võibolla ei kujuta kõik need tseremooniad endast muud kui vägevat saksa stiilis bufonaadi. Aga kui fanfaar Rosamunde lõpetab, hakkab ta mängima marsse[[marss]]e, üht teise järel, ja ennäe, hakkavad paistma meie töölt naasvate kaaslaste salgad. Nad liiguvad viiekaupa reas: nende kõnnak on kummaline, ebaloomulik, jäik, otsekui oleksid nad ainult luudest[[luu]]dest koosnevad hernehirmutised[[hernehirmutis]]ed; kuid nad marsivad rangelt marsirütmis. (lk 23)
* Kui oleksime mõistlikud, lepiksime ilmselge tõsiasjaga, et meie tulevik on täiesti tume, et iga [[ennustus]] on meelevaldne ja ilma vähimagi aluspõhjata. Aga mõistlikud on inimesed üsna harva, kui mängus on nende endi [[saatus]]: igal juhul eelistavad nad äärmusi, nõnda et iseloomust sõltuvalt on mõned meie hulgast sügavalt veendunud, et kõik on kadunud, et siin ei saa elada ning et [[lõpp]] on kindel ja kiire; teised jälle usuvad, et kui raske elu meid ka ei ootaks, ikkagi on [[pääsemine]] tõenäoline ega või kaugel olla, ja kui meil jätkub usku[[usk]]u ning jõudu[[jõud]]u, näeme jälle kodu ja oma armsaid. Need kaks klassi, pessimistid ja optimistid, pole siiski nii erinevad: mitte sellepärast, et oleks palju agnostikuid, vaid sellepärast, et enamik kõigub järjekindlusetult ja ebaloogiliselt kahe äärmuse vahel, sõltuvalt vestluskaaslasest ja ajahetkest. (lk 28)
* Kahjuks olen unustanud need otsekohesed ja selged sõnad, mida lausus mees, kes juba aastatel 1914-1918 Austria-Ungari armee seersant Steinlaufina raudristi välja teenis. Mul on sellest kahju, sest nüüd pean tema konarlikus itaalia keeles esitatud hea sõduri monoloogi tõlkima kahtleja keelde. Aga nende sõnade mõte, mida ma ei unustanud ega unustagi, oli järgmine: just nimelt sellepärast, et laager on suur masinavärk, mille eesmärgiks on meid loomadeks muuta, ei tohi me loomastuda; ka niisuguses kohas saab ellu jääda, ja sellepärast tuleb tahta ellu jääda, et jutustada, et anda tunnistust; ja ellujäämise jaoks on oluline pingutada selle nimel, et päästa vähemalt tsiviliseerituse skelett, kondikava, väline vorm. Me oleme kõigist õigustest ilmajäetud orjad, kaitsetud kõigi solvangute eest, määratud peaaegu kindlasse surma, kuid üks asi on meile alles jäetud ja me peame seda kogu jõust kaitsma, sest ta on viimane: me võime keelduda murdumast. (lk 33)
* Kõik teavad, et saja seitsmekümne nelja tuhanded on Itaalia juudid: tuntud Itaalia juudid, kes saabusid kaks kuud tagasi, kõik advokaadid, kõik arstid, neid oli üle saja, ja nüüd pole neid rohkem kui nelikümmend, need, kes ei oska tööd teha ja lasevad enda tagant leiva ära varastada, ja saavad hommikust õhtuni kõrvakiile; sakslased kutsuvad neid "''zwei linke Hände''" (kaks vasakut kätt) ja isegi Poola juudid põlgavad neid, sest nad ei räägi jidišit. (lk 40)
|
