Viktor Frankl: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
* Duši alla minekut oodates kogeme oma täit alastust: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks prillid ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.
:Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)
* Edasistest üllatustest selle üle, mida kõike me suutsime, olgu nimetatud vaid mõni. Kogu laagriaja olla hambaid pesemata ja suure vitamiinipuuduse kiuste säilitada igemed tervemana kui eales varem. Või kanda pool aastat järjest üht ja sama särki, kuni selles ka parima tahtmise juures pole võimalik särki ära tunda. Külmunud veetorude tõttu end päevade kaupa mitte üldse pesta. Näha, et mullatöödest mustadel kätel ei läinud haavad mädanema (loomulikult vaid enne seda, kui olid lisandunud külmakahjustused). Inimesed, keda varem äratas iga väikseimgi krõbin kõrvaltoast ja kes enam ei saanud uinuda, lebasid kaaslasega külg külje kõrval, kõrvu kostmas vaid vali norskamine mõne sentimeetri kauguselt. Dostojevski on nimetanud inimest olendiks, kes harjub kõigega. Pärast seda kõike võib küsida meilt, meie oskame vastata, kas ja kui palju peab paika see, et inimene harjub kõigega. Me vastame jaatavalt. Aga ärge küsige meilt, kuidas see harjumine käib... (lk 31)
* Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva okastraadi puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
* Ühel minu vanal sõbral ja ametivennal on kaasasündinud puusaliigesenihestus. Talle teeb rõõmu, et saab mingitki moodi töötada, sest temasugusele invaliidile tähendas iga "valik" kindlat surma gaasikambris. Ta komberdab eriti raske liipriga rööbastel. Mõni samm laoplatsist eemal näen teda vaarumas; ta oleks äärepealt kukkunud ja tõmmanud teised kaasa. Ma ei ole veel oma liiprit selga võtnud ning hüppan automaatselt ligi, et teda toetada ja aidata liiprit kanda. Aga juba langeb kaigas mu seljale, ja metsiku röögatusega aetakse mind kohale tagasi. Mõni minut varem oli sama ülevaataja meile mõnitavalt ette heitnud seda, et meie, sead, ei tea, mis on seltsimehelikkus. (lk 40)
| |||