Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel

* Uued juutidega seotud määrused. Silmust[[Silmus]]t tõmmatakse ikka koomamale, vaimu[[vaim]]u ja keha[[keha99 püütakse murda aina uute alatute võtetega. Mida kõike pole viimasel aastal kokku kuhjunud! Ja väike nõelatorge on mõnikord valusam kui nuiahoop. Ma kogun määrused[[määrus]]ed kokku: 1)Õhtul [[Õhtu]]l pärast kella kaheksat või üheksat kodus[[kodu]]s olla. [[Kontroll]]! 2) Oma majast välja ajamine. 3) [[Raadio]]- ja telefonikeeld[[telefon]]ikeeld. 4) [[Teater|Teatri]]-, [[kino]]-, [[kontsert|kontserdi]]-, muuseumikeeld[[muuseum]]ikeeld. 5) Keeld ajakirju tellida või osta. 6 )Sõidukeeld (kolm faasi) a) autobussidauto[[buss]]id on keelatud, trammis[[tramm]]is on lubatud ainult esiplatvorm, b) kõik sõidud on keelatud peale töölesõidu, c) ka tööle jala, kui töökoht ei ole kaugemal kui 7 km või haiguse[[haigus]]e korral (aga haigustõendit on raske saada). Muidugi ka taksosõidukeeld[[takso]]sõidukeeld. 7) Defitsiitsete kaupade[[kaup]]ade ostu keeld. 8) Sigarite ja igasuguste tubakasaaduste ostu keeld. 9)Lillede [[Lill]]ede ostu keeld. 10) Piimakaardi äravõtmine. 11) Juuksuri[[Juuksur]]i juurde mineku keeld. 12) Töömehi saab tellida ainult kogukonna kaudu. 13) Kohustus ära anda kirjutusmasinad[[kirjutusmasin]]ad, 14) [[karusnahad]] ja villased [[tekid]], 15) [[jalgrattad]] - tööle tohib jalgrattaga sõita (pühapäevaväljasõidud ja jalgrattaga küllasõit on keelatud), 16) lamamistoolid, 17) koerad[[koer]]ad, kassid[[kass]]id, [[linnud]]. 18) Keeld Dresdeni[[Dresden]]i piiridest lahkuda, 19) vaksalisse[[vaksal]]isse minna, 20) Ministeeriumi kaldapealsete minna, parkides[[park]]ides käia 21) Bürgerwieset ja Suure Aiaga piirnevaid tänavaid[[tänav]]aid kasutada (Pargi tänav, Lennestrasse, Karcherallee). Viimane piirang alles eilsest peale. Üleeilsest ka turuhoonete külastamise keeld. 22) 19. septembrist [[juuditäht]]. 23) Toiduvarude kodus hoidmise keeld. ([[Gestaapo]] võtab ka talongide[[talong]]ide eest ostetu kaasa.) 24) LaenuraamatukogudeLaenu[[raamatukogu]]de keeld. 25) Tähe tõttu on kõik restoranid[[restoran]]id keelatud. Restoranis saab ikka veel midagi süüa, mingit "majatoitu", kui kodus pole enam midagi. Eva ütleb, et restoranid on puupüsti täis. 26) Riidekaarti ei ole. 27) Kalakaarti ei ole. 28) Mingit erinormi ei ole, nagu [[kohv]], [[šokolaad]], [[puuvili]], kondenspiim. 29) Erimaksud. 30) Maksuvaba summa pidev vähenemine. Minu oma oli algul 600, siis 320, nüüd 185 marka. 31) Ostuaja piiramine ühele tunnile (kolmest neljani, laupäeval kaheteistkümnest üheni). Ma usun, et need 31 punkti on kõik. Aga ka kõik koos ei ole nad midagi võrreldes pideva hirmuga [[läbiotsimine|läbiotsimise]], jõhkra kohtlemise, [[vangla]], [[koonduslaager|koonduslaagri]] ja vägivaldse surma[[surm]]a ees. (lk 70-72)

* [[Üliõpilane|Üliõpilasena]] naersin ma ühe [[Shakespeare]]'i-monograafia üle (ma arvan: Sieper), mis tegi statistikat[[statistika]]t, kui sageli Shakespeare'il trompetit[[trompet]]it puhuti, trummi[[trumm]]i löödi ja vilistati. Kui gestaapo mu töö peälpeal trampis, olin ma just võtnud eraldi lehe, et kindlaks teha, kui sageli ja mitmes seoses substantiivi, adjektiivi ja verbina kasutab Rosenberg sõnu [[veri]], [[liik]] ja [[rass]]. (lk 77)

* Kõik peab nüüd toimuma varjatult, vähemalt gestaapo eest. Stockholmi[[Stockholm]]i kaart on saksa tsensuurist[[tsensuur]]ist läbi tulnud, aga halastagu mulle Jumal, kui gestaapo need read minu käest leiab. - Kätchen toob mulle ühe lehe eilsest Dresdener Anzeiger'ist - aga kohe ära hävitada! Meil ei tohi ju ühtegi ajalehte[[ajaleht]]e olla, me vaatame igal õhtul all telegramme ajalehest Dresdener Neueste Nachrichten, mida aarialane Elsa Kreidl tellib. Niisiis avaldab Anzeigev artikli saagi kohta, mis kõige kaunima ilukõne taga laseb aimata karjuvat puudust[[puudus]]t. "Kõige halvemad kartused" ei olevat täide läinud, kuid siiski tuleb väga kokkuhoidlikult majandada. Kui kuidagi võimalik, peaks midagi ka kõvasti vähenenud seakasvatusele jääma. Jne, jne. Mina ei oleks tsensorina artiklit - pahaendelise pealkirjaga "Igapäevane leib" - küll läbi lasknud. (lk 98)

* Hr Hirschel tuli minuga kaasa, ta tahtvat proua Picki, oma endist üürilist, vaatama tulla. Ta kaebas gestaapo kirjeldamatu jõhkruse[[jõhkrus]]e üle. Eriti need kaks, kellega ka meil oli tegemist olnud, "Sülitaja" ja "Kolkija", olevat kuradid. Nad ei ole, nagu mina arvasin, päris madalal ametikohal. Sülitaja, hullumeelsete tumedate silmadega, on komissar, teine (kahvatusinised väikesed teravad silmad, esiletungiv nina, nokkmüts blondidel juustel) kapteni auastmes sturmbannfüürer; nende nimed on Weser ja Clemens. Hirschel ja Kahlenberg (Pionkowski vähem sümpaatne ja väga nooruslik järglane) olid kutsutud gestaaposse, et vastu võtta uue transpordi nimekiri. "Mis te siin hulgute? Mis te jälle olete kokku keeranud, midagi olete te ju alati kokku keeranud." (Hirschel lisas: ka teda on seal juba kolgitud, kahe peamise kiskja juuresolekul on ka muidu mõõdukad mehed kohustatud julmad olema.) (lk 100)

* Neil viimastel kuudel õppisin ma ikka jälle: Esrast[[Esra]]st peale on olemas õige juudi [[religioon]], "Seadus", tuhanded eeskirjad, mis seovad juuti päeva kõigil tundidel väiksemaiski tegemistes oma religiooniga ja meenutavad jumalat[[jumal]]at. Gestaapo on nagu Esra. Kord tahaksin ma fikseerida tavalise päevakava (ilma ühegi ebatavalise sündmuseta, nagu [[mõrv]] või [[enesetapp]] või läbiotsimine). Ärgates: kas "nad" täna tulevad? (On olemas ohtlikke ja ohutuid päevi - [[reede]] näiteks on väga ohtlik, siis oletavad "nad" juba pühapäevasisseoste.) Pesemisel, duši all käimisel, raseerimisel: kuhu [[seep]] panna, kui "nad" praegu tulevad. Siis [[hommikusöök]]: kõik peidupaikadest välja tuua, peidupaikadesse tagasi panna. Siis sigari puudumine; hirm teega topitud [[piip|piibu]] suitsetamisel, see ei vii just vanglasse, aga peksa saab siiski. Ajalehe puudumine. Siis [[kirjakandja]] helistamine. Kas see on kirjakandja või on seal "nemad"? Ja mida toob kirjakandja? Siis töötunnid. [[Päevik]] on eluohtlik; laenuraamatukogu [[raamat]] toob kaasa peksu, [[käsikiri|käsikirjad]] rebitakse katki. Mingi [[auto]] sõidab iga paari minuti tagant mööda. Kas "nemad"? Iga kord [[aken|akna]] juurde, köögiaken on ees, töötuba on taga. Kindlasti helistab keegi kella, vähemalt üks enne lõunat, üks pärast lõunat. On need "nemad"? Siis poes käimine. Igas autos, igal jalgrattal, igas jalakäijas võib oodata "neid". (Ma olen küllalt sageli sõimata saanud.) Mulle tuleb meelde, ma kandsin just mappi vasaku kaenla all - võib-olla oli täht varjatud, võib-olla keegi kaebas mu peale. Ostude tegemisel pole minul kui segaabielus oleval nii palju karta kui teistel. Kui proua Kreidl juuditalongi vastu paar ilma J-ta väiksemat talongi tagasi saab (mida ei saa kuidagi vältida), topib ta "aaria" omad käekoti voodri vahele, sest aaria talongide omamine on keelatud. (lk 101-102)

* Ajaleheveerandikult kemmergus[[kemmerg]]us leidsin ma följetoni[[följeton]]i pealkirja: "[[Inimkond]] käsib!". Imelik, kuidas see lubatud on: "maailmavaateliselt" on see ju vormeli "Füürer käsib" pilkamine. Seejuures sai mulle selgeks, kui kesksel kohal on see vormel kogu natsionaalsotsialistlikus mõtlemises, ja kuidas just see paljastas natsionaalsotsialismi ja fašismi kõige tugevamad juured. (Kommunismi[[Kommunism]]i puhul vähem.) Ühe [[põlvkond|põlvkonna]] väsimus. Ta tahab vabaneda sunnist isiklikus elus. (lk 104)

* Ma näen nii harva [[unenägu|und]]. Ja täna hommikul ärkasin ma hirmuga[[hirm]]uga. Oli nii palav, et ma olin trammipeatuses oma [[mantel|mantli]] kokku rullinud ja maha asetanud (tähega mantli) ja seisin pintsakus[[pintsak]]us ilma täheta. Kaks härrat kõnetasid mind: "Me oleme teid ju mitu korda juuditähega näinud. Kuidas siis...?" Selle peale ärkasin ma vastiku hirmutundega. Hiljuti poodi mind unes üles, täna ilma täheta, see teeb üks välja. (lk 107)

* Lause ''Juudid tuleb hävitada'' koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste arvamuste[[arvamus]]te hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine [[küsimus]]: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge lahenduse[[lahendus]]e. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas. ** [[Heinrich Himmler]], kõne 6. oktoobril 1943, ''cit. via'' Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001, lk 31-32

* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga [[võõras]] on [[vaenlane]]". Enamasti elab see [[veendumus]] hingesügavuses otsekui avastamata [[põletik]]; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks [[filosoofia|filosoofilisele]] süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata [[eelarvamus]] saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus [[koonduslaager]]. Ta on ühe [[maailmavaade|maailmavaate]], järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)

* Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: [[öö]] lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse [[valik]]uga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga ''Reich''<nowiki>'</nowiki>ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast [[vang]]ist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes [[juhus]]e tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid [[gaasikamber|gaasikambrisse]]. (lk 14)

:Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi sakslasedki[[sakslased]]ki tunnevad, et antiikse [[needus]]e sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud [[jumalateotus]]. (lk 62)

* [[Mälu]] on veider instrument: sellest ajast peale, kui laagris olen, tantsisklevad mul peas kaks värsirida, mis mu sõber kaua aega tagasi kirjutas:

* See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida ebaõiglusel[[ebaõiglus]]el või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab voodit[[voodi]]t laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on - kuigi mitte oma [[süü]] läbi - mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem [[sadist]].

:Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis [[asi]]. (lk 145)

* Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, munder laitmatu ja säravpuhas - hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal sundimatus poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb nimetissõrmega[[nimetissõrm]]ega nappe viipeid - kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/

:Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene valik! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see surmaotsust. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperroonilt otse krematooriumihoonesse, kus ta - nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid - võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "saunaks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk seepi. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat [[korsten|korstnat]], millest tõusis avara, halli [[Poola]] taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks suitsupilveks[[suits]]upilveks. Mis seal on? "Sinu [[sõber]] hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24-25)

* Duši alla minekut oodates kogeme oma täit alastust[[alastus]]t: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks [[prillid]] ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.

* Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva [[okastraat|okastraadi]] puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)

:Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes ''otsustab'', kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil [[palve]]. (lk 117-118)

* Teadmine holokaustist ei sobi hästi puhtpoliitilise analüüsiga; võrdleva, neutraalse, "teadusliku" uurimise ees tunneb ta end halvasti. Temasse suhtutakse miskipärast nagu niihästi XX sajandi kui ka üldse kõigi aegade ainukordsesse sündmusesse[[sündmus]]esse, mis nõuab midagi muud kui objektiivset uurimist: erilist aukartust[[aukartus]]t, pühalikku vaikust[[vaikus]]t. Meil ei ole enam tegu [[ideoloogia]] ajalooga, vaid religioonilooga — lausa religiooni endaga, kõigepealt muidugi judaistliku, kuid seeläbi ka kristlikuga. (lk 9)

* [[Primo Levi]]t lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusid juudid [[põrgu]] kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oli Auschwitzis palju — ja ühtki vangi — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab juba [[pealkiri]]. Nagu kõik sündmused, mis ületavad kujutlusvõime piirid, läbis küüditamine amneesiafaasi või segu amneesiast[[amneesia]]st ja afaasiast[[afaasia]]st, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda. Aeg lubab pilgul kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata. (lk 10-11)

* Natside moraalset laastamistööd võib kirjeldada kontsentriliste ringidena kesktuuma ümber — see on pilt, mida lasevad kujutleda tsiteeritud Himmleri sõnavõtud. Tuum koosneb neist, kes on täielikult natsismiusku astunud. Neid pole kuigi palju — partei, Relva-SS-i, gestaapo südamik. Hävitamise teostajaid on veel väiksemal hulgal. Neid ei olnud rohkem tarvis: sakslaste kõrge tööstuslik ja tehnoloogiline areng võimaldas tööjõudu[[tööjõud]]u kokku hoida. Mõnisada SS-last, kes valvasid surmalaagreid, lasid musta töö ohvritel endil ära teha. Einsatzgrupped värvati ilma ettevalmistava väljaõppeta. On märgitud, et teoreetiliselt võisid nad sellest mõrtsukate organisatsioonist lahkuda. Kuid siis ootasid neid suured ebameeldivused, esmajärjekorras võitlus idarindel. Need inimesed olid või neist said koletised. Ei ole kindel, kas nad kõik olid natsliku ideoloogia veendunud pooldajad. Iga rahva seast on lihtne värvata nii palju piinajaid ja [[mõrvar|mõrtsukaid]] kui tarvis. Ideoloogiline võõp soodustas nende kalduvusi või laskis neil täielikult õide puhkeda. (lk 34)

* [[Minevik]] on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli Sancho Panza võttis oma usutunnistuse kokku kahte punkti: Püha Neitsi austamine ja juutide vihkamine. Aga kui [[usk]] oli kadunud, laiutas [[antisemitism]] uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases kirjanduses[[kirjandus]]es ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat viirust[[viirus]]t, mis on ristirahva [[vaenlane]]. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide vandenõu ümber. (lk 86-87)

* Osa juute on hüljanud sõna holokaust põhjusel, et see tähendab ohverdamist ega sobi tähistama seda kurjuse arutut haripunkti, ning nad eelistavad sõna ''shoah'' — '[[katastroof]]'. [[Kristlased]] võiksid leppida sõnaga holokaust, sest see elati läbi ja võeti kokku just nagu see ohver, mille tõi nende [[Jeesus|Messias]]. Vastastikune mõistmatus selle sündmuse sisu osas ei toetu niisiis mitte arusaamatusele ega kurjale tahtele, vaid võrsub juudi ja kristliku usu juurtest. Kristlased leiavad, et tunnetuse piirides on neil selle jaoks [[võti]]. Kuid see toimib üksnes nende usu piires. Juudid lükkavad selle tagasi ja kristlased ei saa aru, et nad seda teevad. Nii ei saa holokausti ainulaadsuse probleemil olla universaalselt vastuvõetavat täielikku lahendust. Jääb üle seda lahendamatust selgesti mõista ja sellega leppida. (lk 97)

* Võigas lektüür [Eugenia Gurin-Loovi raamat "Suur häving"], võigas ka sellepärast, et sealt selgub, et musta töö tegijad, juutide kinnivõtjad ja tapjad, olid Eestis kohalikud inimesed, sakslaste kuulekatest käsutäitjatest politseinikud[[politseinik]]ud ja neid toetav pealekaebajate[[pealekaebaja]]te ja ülesandjate leegion. Dokumentidest on näha, et juutide ülesotsimine ja tapmine käis asjalikult ja vormistati korrektselt, süüks kirjutati vastavasse lahtrisse lihtsalt "juut" ja karistuseks "ex". Nagu elus sageli, ei puudu raamatus ka tragikoomika: oma grandioosset juudihävitusprogrammi teostades võisid natsid vahel olla veidralt väiklased. Eestis oli üks sõjaväevõimude esimesi korraldusi, et juudid ei tohi kõnniteel[[kõnnitee]]l käia. Tšehhimaal keelati neil näiteks käia parkides, sõita mootorsõidukitega ja pidada koduloomi. (lk 215)

* Mu tädi rääkis, et Tartus[[Tartu]]s hoidsid inimesed tänaval liikuvatest kollast tähte rinnal kandvatest juutidest eemale nagu pidalitõbistest[[pidalitõbi]]stest. Hirmust olulisem oli ilmselt ükskõiksus: juudid olid "teised", olid võõrad ja nende saatus ei läind enamusele korda. Oli ju omal, omadelgi nii palju muret ja häda. Olen kohand arutlust sellest, et Eesti juutidele sai saatuslikuks ka vabariigiaegne [[kultuurautonoomia]], mis lubas neil elada omaette, käia oma koolides[[kool]]ides, tegelda oma asjadega. Juudid olid vabariigis marginaalsed, olid kõrvalseisjad, ja nii jäi ka nende surm marginaalseks. Seda ei pandud tähele, sellest vaadati mööda, see unustati. Nagu mujalgi Ida-Euroopas. Oma mõju, eriti harimatutele lihtinimestele, oli kindlasti natsipropagandanatsi[[propaganda]], kus sõnad "juudid" ja "bolševikud" kindlalt kokku kuulusid. (lk 216)

* Keskmine eestlane eelistab edasi elada barrikaadi taga ja ei näe midagi imelikku selles, et avalikkuses tituleeritakse vabadusvõitlejateks neid, kes Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri geniaalse ülemjuhatuse all idarindel võitlesid Punaarmee vastu ja tagalas punapartisanide, juutide ja [[romad|mustlaste]] vastu. [[Eestlased]] ei ole oma uuemas ajaloos olnud sangarirahvas, vaid kohanejarahvas, muidu ei oleks ta alles jäänud. Ent kohaneminegi võib minna liiga kaugele, saada orjameelsuseks, ülepingutatud püüdeks uutele isandatele meeldida. Ülemäärane [[kohanemine]] ei ole enam õige kohanemine ja selle eest tuleb vahel maksta valusat hinda nii kohanejate ohvritel kui nendel endil, kui ajad muutuvad. (lk 219)

* 1970. aastateks polnud antisemitismist enam suurt kuulda, kogu juudi kogemus Ameerikas oli üks suur ''success story'', kuid... Saanud täieõiguslikeks ameeriklasteks, hakkasid paljud juudid oma pärandit unustama. Segaabielude protsent kasvas 40ni, sünagoogide külastatavus langes. Judaismist ja/või ühisrindest antisemitismi vastu ei piisanud enam juutide ühendamiseks. Selleks uueks ühendavaks teguriks saigi holokaust. Novicki järgi on tegu puhtal kujul turumajandusliku nähtusega, kus nõudlusele järgneb pakkumine. Holokaustist ei ole saanud mitte ainult Ameerika juutide tsiviilreligioon, vaid neil on õnnestunud ka teisi oma usku pöörata! (lk 115)