Lõpmatus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
* 206/201 Nende lõputute ruumide igavene [[vaikus]] kohutab mind. (
* 232/682 Lõpmatu liikumine, kõike täitev [[punkt]], puhkehetk: lõpmatu ilma kvantiteedita, jagamatu ja lõpmatu. (
** [[Blaise Pascal]], "Mõtted", osa "Kihlveo paratamatusest". Tõlkinud [[Kristiina Ross]]. Logose & Hortus Litterarum 1998, Avatud Eesti raamatusari
* Miski ei ole [[vaim]]ule kättesaadavam kui lõpmatus.
** [[Novalis]]. "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] 2006/19
* See raamat on draama, milles peategelaseks on lõpmatus. [[Inimene]] esineb ainult kõrvaltegelasena.▼
** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]", II osa "Cosette"▼
* [Molotov:] Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number [[kaheksa]] küljeli; lõpmatus lõpeb [[armastus]]ega, sest see on niisuke [[siga]]. Tema on otse armastuse [[isa]] ja [[ema]] kokku, sest armastuses on ikka kas [[null]] või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme [[sperma]]ga, mõistate, armuvõimega, mitte pea[[aju]]ga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame [[matemaatika]]sse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest.▼
** [[A. H. Tammsaare]],
* Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on [[silmapilk]]e, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides [[silm]] ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu [[kuristik]] ja sinu ümber [[tühjus]] — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust [[müür]], sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui [[süda]] kutsub, aga [[lõpp]]u ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa [[kiirus]]ega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast. ▼
** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_IV/XVI "Tõde ja õigus"] IV, XVI peatükk▼
* Ei, need kes kord on saanud lõpmatuse [[teenija]]iks, ei saa enam kunagi oma teadliku [[elu]] kestel laskuda [[hetk|momendi]] [[orjus|orjadeks]] või ehk siis, kui terve nende [[jõud]] langeb kokku ja nad näivad ekslevad varjusurnud.
** [[Aleksander Aspel]], päevikusissekanne 28. detsember 1928. Akadeemia 1992, nr 10-11
* Hea [[raamat]] on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud. ▼
* Kahte lõpmatust [[avastus|avastada]] pole võimalik, see oleks loogiline [[viga]]. Ja sel [[loogika]]l on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne [[mõtlemine]]: kahe lõpmatuse mõistest.
** [[Jaan Undusk]], "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11
▲* Hea [[raamat]] on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud.
▲** [[Valdur Mikita]], Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 7.
▲* See raamat on draama, milles peategelaseks on lõpmatus. [[Inimene]] esineb ainult kõrvaltegelasena.
▲** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]", II osa "Cosette"
▲* [Molotov:] Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number [[kaheksa]] küljeli; lõpmatus lõpeb [[armastus]]ega, sest see on niisuke [[siga]]. Tema on otse armastuse [[isa]] ja [[ema]] kokku, sest armastuses on ikka kas [[null]] või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme [[sperma]]ga, mõistate, armuvõimega, mitte pea[[aju]]ga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame [[matemaatika]]sse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest.
▲** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" II, XXXVI peatükk
▲* Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on [[silmapilk]]e, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides [[silm]] ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu [[kuristik]] ja sinu ümber [[tühjus]] — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust [[müür]], sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui [[süda]] kutsub, aga [[lõpp]]u ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa [[kiirus]]ega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.
▲** A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, XVI peatükk
==Luule==
| |||