Fakt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
:1.2 Maailm jaguneb tõsiasjadeks.
* [[Ludwig Wittgenstein]], "Loogilis-filosoofiline traktaat", tõlkinud Jaan Kangilaski ja Veiko Palge. Ilmamaa 1996, lk 15
* Kirjapandud f a k t i d on ülepea kõige fantastilisemad kõigist olemasolevaist [[reaalsus|tegelikkuse]] kujutustest — samasugused nagu kurdile [[orkester]]: poogen liigub edasi-tagasi, põsk vaskpasuna kõrval läheb punni, hüpleb trummipulk, ent hääli ei ole, kuigi on näha liigutusi, mis neid tekitavad. Vastuväiteks võtame fakti, mille olemus on nii hämmastav, et sündmuse [[luu]] ja [[liha]], teiste sõnadega öeldes — pealtnägemine ja asja tuumani tungimine lisavad üsna vähe muljele, mis on saadud kommunikatsioonivahendite abil. Tõepoolest, s e l l i n e fakt on võimalik. Kui näiteks [[Chicago]]s variseks kokku kahekümne kahe korruseline [[maja]] ja see meile teatavaks tehtaks, võpataksime oma sisemuses, kuid üsna varsti ei mõtleks enam sellele. Et see nii on, et faktid kui faktid, isegi siis, kui nad on läbi imbunud publitsistlike ja erakondlike tuleriitade hingematvast suitsust, ei kõiguta mingil määral meie elu- ja mõttelaadi, kinnitab ka see, kui meenutame külmaverelist tähelepanu, millega me [[ajaleht|ajalehe]] läbi vaatame, [[mälu|mäletamata]] järgmisel [[päev]]al, mida me täna lugesime, kuigi see, mida me käes hoidsime, polnud midagi muud kui maailma südametukse, võitlus ja [[elu]], mis esitati meile samal kombel kui restoraniarve.▼
** [[Aleksandr Grin]], "Sädelev maailm", tlk M. Käbrik, lk 77▼
* [[Fakt]]id ei lakka olemast lihtsalt seepärast, et neist välja ei tehta.
** {{halliga|Facts do not cease to exist because they are ignored.}}
** ptk "Note on Dogma"
** [[Aldous Huxley]], "Proper Studies" (1927)
25. rida ⟶ 35. rida:
:3. [[Tõde]] on elastne.
* [[Arthur Bloch]], "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen 1999, lk 96
▲* Kirjapandud f a k t i d on ülepea kõige fantastilisemad kõigist olemasolevaist [[reaalsus|tegelikkuse]] kujutustest — samasugused nagu kurdile [[orkester]]: poogen liigub edasi-tagasi, põsk vaskpasuna kõrval läheb punni, hüpleb trummipulk, ent hääli ei ole, kuigi on näha liigutusi, mis neid tekitavad. Vastuväiteks võtame fakti, mille olemus on nii hämmastav, et sündmuse [[luu]] ja [[liha]], teiste sõnadega öeldes — pealtnägemine ja asja tuumani tungimine lisavad üsna vähe muljele, mis on saadud kommunikatsioonivahendite abil. Tõepoolest, s e l l i n e fakt on võimalik. Kui näiteks [[Chicago]]s variseks kokku kahekümne kahe korruseline [[maja]] ja see meile teatavaks tehtaks, võpataksime oma sisemuses, kuid üsna varsti ei mõtleks enam sellele. Et see nii on, et faktid kui faktid, isegi siis, kui nad on läbi imbunud publitsistlike ja erakondlike tuleriitade hingematvast suitsust, ei kõiguta mingil määral meie elu- ja mõttelaadi, kinnitab ka see, kui meenutame külmaverelist tähelepanu, millega me [[ajaleht|ajalehe]] läbi vaatame, [[mälu|mäletamata]] järgmisel [[päev]]al, mida me täna lugesime, kuigi see, mida me käes hoidsime, polnud midagi muud kui maailma südametukse, võitlus ja [[elu]], mis esitati meile samal kombel kui restoraniarve.
▲** [[Aleksandr Grin]], "Sädelev maailm", tlk M. Käbrik, lk 77
| |||