Selgroog: erinevus redaktsioonide vahel

:Punajuukselisel mehikesel tekib inimese kehaehitusest silmapilgul imelik aime: see, mis inimese ülemist ja alumist poolt ühes hoiab, on tingimata seljakont ehk roots, nagu seda kutsutakse; ja kui see kord lülidest lahti läheb, siis laguneb inimene ära. Ja et ka Toots inimene on, selle juures ei ole kahtlust: hull asi oleks, kui ta seal üleval lagunema hakkab, siis langevad tükid alla ja teevad kõik pihuks ja põrmuks.

* [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 146

 

* [[Hall]] [[paas]] nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva [[loom]]a selgroog, nagu mahajäetud [[maja]] sarikad läbi [[katus]]e. Vinge mere[[tuul]] lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera [[kivi]]de vahelt.

** [[Karl Ristikivi]], "[[Hingede öö]]". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 162

 

* Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe [[tõotus]]ega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet [[andestus|andestada]] ja isegi [[Unustamine|unustada]]. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab [[selgroogsed|selgroolisi]] [[selgrootud|selgrootutest]]. (lk 28)

** [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42

 

* Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad [[jalg|jalad]] suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad [[kõrv]]ad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi [[kadedus|kade]] olema? Milleks?